Kadestada pole midagi. Tegelikult oli meil umbes kolm aastat tagasi päris suur suhtekriis ja rääkisime ka lahkuminekust. Täpsemalt öeldes võtsin suhtekriisi jutuks mina, sest Kristeri meelest oli kõik korras. Või kui mitte päris korras, siis oli meil tema meelest “täitsa normaalne elu.”
Minu meelest ei olnud meil juba aastaid normaalne elu. Mees ei puudutanud mind vahel nädal aega või kauemgi. Seksist ärme üldse räägi. Me elasime küll ühe katuse all, aga pigem nagu sõbrad või tuttavad. Me elasime nagu Kristeri vanemad, aga nemad on ju pensionärid.