Mul on üks endine hea sõbranna, kellega nüüd suhtleme viisakalt ainult paar korda aastas mõnel ühisel üritusel. Tal on kaks last ja hetkel ootab kolmandat. Ta saab emapalka, mees tal tööl ei käi. Aga kuidas nad elavad? Nii priiskavalt, et lausa suu jääb lahti. Lastele ostetakse kõige uhkemaid riideid, mis kindlasti ei tohi olla teise ringi omad. Sõidavad uhke autoga. Kui me oleme näinud, siis on ta alati kiidelnud, millise kalli diivani nad nüüd endale ostsid.

Kõlab nagu keskmisest paremal järjel olev perekond? Kindlasti mitte. Aastate jooksul olen sellelt endiselt sõbrannalt saanud palju hädakõnesid, kuidas pangakontol haigutab tühjus, aga lapsed on näljas ja mehel ka ei õnnestu kelleltki raha laenata. Nende elustiili arvestades olen alati öelnud kategooriliselt ei, sest meie sõprus lagunes suuresti solvumise tõttu, et mina neid ei aita.

Võib-olla kõlab ülbelt, aga ausõna, miks ma peaksin? Inimeste enda süü, kui ei oska lihtsalt rahaga ümber käia. Ja minu endises tutvusringkonnas on selliseid inimesi veel. Meil oli kunagi suur ühine seltskond ja oma praeguste sõbrannade kaudu teangi, et on päris palju neid, kellele need priiskava elustiiliga inimesed võlgu on, aga ikka laenatakse raha, sest lastest hakkab ju kahju.

Mõnikord jäängi mõtlema selle üle, kes siis tegelikult rumalamad on, kas need, kes elavad nii priiskavalt, või need, kes sellistele heast südamest raha laenavad. Kui ei laenataks, jõuaks ühel hetkel ehk priiskajatele mõistus kohale, et tuleb ise hakata vaeva nägema. Nii kaua aga, kuni on laenajaid, seda ju ei juhtu.

Mõtlesingi huvi pärast uurida, kas enamike inimeste tutvusringkonnas on selliseid paare? Ja miks neid ikkagi rahaliselt aidatakse, kui ilmselgelt nad on enda meelest läbi hammustanud kavala skeemi, et mitte tööd teha?