Avaldame raamatust katkendi.

Lootus ja Hmm jõudsid kirka valguse kätte, mis oli nii pimestav, et esiotsa ei suutnud nad mitte midagi näha. Nad tõusid püsti, pilgutasid silmi ja hingasid sisse puhast, värsket õhku. Kui nende silmad valgusega harjusid, vaatasid nad enda ümber ringi. Nad seisid ilusal rohelisel aasal, kus puhus jahe, leebe tuul. Hmm ei olnud midagi taolist kunagi varem näinud ega tundnud. Ta vaatas üles lae poole, kui sed sai niimoodi kutsuda. See oli sinine ja nii kõrgel! Ja seal oli silmipimestav kuldne valgusti, mis oli eredam ja soojem kui ükski teine valgusti, liiga ere, et sellesse otse vaadata.

Hmm oli sõnatu. Ta tõmbas sügavalt hinge, pistis käed taskusse, sulges silmad ja pööras näo üles, et tunda soojust. Ta tundis sõrmeotstega midagi taskus. Ta tõmbas selle välja ja vaatas. See oli paberitükk. Kõige üleval oli kirjas “Tõsiasjad”. Ta hakaks lugema. Ja seejärel puhkes naerma. Lootus naeratas hämmeldunult. Ta ei olnud kunagi varem näinud Hmmi naermas. Ta arvas, et ei olnud Hmmi isegi mitte naeratamas näinud.

“Mis on?” küsis ta. “Mis seal kirjas on?” Hmm näitas Lootusele paberitükki. “Seal on kirjas, et ma pean leidma juustu ja kui ma ei leia, siis ma suren”. Hmm vaatas Lootust. “Aga ma leidsin hoopis õunu ja sõin neid ning ei surnud ära.” Lootus vaatas Hmmi. “Ei, ei surnud. Ma teadsin, et ei sure”.
“Seal on ka kirjas, et labürint on ohtlik paik, täis pimedaid nurki ja ummikteid.” Lootus noogutas. “Ja just pime nurk juhatas meid ummikteele, mis tõi meid siia.”

“Viimasena on seal kirjas,” lisas Hmm, “et kõik oleneb minust endast. Et ma olen üksinda.” Lootus naeratas. “Noh, see ei ole kohe kindlasti tõsi.” Ta hoidis väljasirutatud käes väikest juustutükki, mille oli äsja leidnud. Hmm võttis juustu vastu ja näkitses seda tänulikult. “Ei,” ütles ta. “Ei ole.”

Uurides uut maailma väljaspool labürinti, kus nad viibisid, leidsid nad kõikjalt õunu ja juustu. Nad proovisid süüa õunu ja juustu koos. See oli maitsev. Ja kõik oli nii kirgas! Nad ei olnud kunagi taibanud, kui hämar ja viletsasti valgustatud olid asjad labürindis.Hmmile turgatas pähe, et labürindist välja saamine tundus oma vanade tõekspidamiste vanglast vabanemisega. Võib-olla just seda labürint oligi.

Üks oli kindel: õhk lõhnas siin nii palju magusamalt! Hmm vaatas uuesti väikest paberilehte. “Tõsiasjad” ütles ta ja naeris jälle. “Need näisid tookord olevat tõsiasjad.” Lootus noogutas. “Aga ei olnud”. “Ei,” vastas Hmm. “Mitte ükski neist.” Ta pööras paberilehe ümber ja pani tagaküljele kirja kokkuvõtte sellest, mida oli viimastel päevadel avastatud.

Tee labürindist välja

1. Märka oma tõekspidamisi — Tõekspidamine on mõte, mida pead tõeseks
2. Ära usu kõike, mida mõtled — Mõnikord on “faktid” lihtsalt see, kuidas sa asju näed
3. Lase lahti sellest, mis ei tööta — Ei saa alustada uut otsingut vana pagasiga
4. Vaata labürindist välja — Kaalu mõttes ebatõenäoliselt — uuri võimatut
5. Vali uus tõekspidamine — Selle muutmine, mida mõtled, ei muuda seda, kes sa oled
6. Ei ole olemas piire sellele, mida võid uskuda — Sa võid teha, kogeda ja nautida palju rohkemat, kui arvad

Istudes rohul ning nautides päikesevalgust ja jahedat tuuleõhku, mõtles Hmm taas kord oma sõbrast Haast. Ta arvas, et naudiks seda kõike rohkemgi, kui Haa oleks koos nendega.
“Sa mõtled Haast”, ütles Lootus.

Hmm noogutas. Nagu ikka Lootus teadis, millest Hmm mõtleb. Hmm imestas, mismoodi Lootus seda teeb.

“Me peame teda otsima minema,” ütles naine. “Ja samuti sinu sõpru Nuusut ja Joosut.”

Hmm vaatas talle otsa ja noogutas taas. “Täpselt see, millest ma mõtlesin,” ütles ta.

“Hästi,” ütles Lootus. Ta naeratas Hmmile. “Lähme”.

Nad tõusid püsti ja Lootus võttis taas Hmmil käest kinni, kui ühtäkki…

“Hmm! HMM!”

Jahmunud oma nime kuulmisest selles võõras kohas, pööras Hmm ringi ja silmitses kuju, kes pikkade ja kärmete sammudega tema poole liikus. See oli Haa!

“Sa oled siin!” nuttis Haa Hmmi emmates ja teda mõlema käega seljale patsutades.

“Ja sina ka!” ütles Hmm. Ta vaatas ümberringi. “Ja Nuusu ja Joosu?”

Haa naeris. “Oh, sa ju tead neid — nemad olid esimesena väljas! Aga sina, Hmm… ma olin mures, et sa ei leia kunagi teed labürindist välja.”

“Peaaegu ei leidnudki”, tunnistas Hmm. “Arvasin, et olen seal lõksus. Arvasin, et suren.” Ta ohkas.

“Ma eksisin, aga ei saanud sellest aru. Olin oma vanadesse tõekspidamistesse takerdunud.

“Mis siis juhtus?” küsis Haa vaikselt.

Hmm mõtiskles hetke.

“Kõigepealt sain ma vihaseks. Siis muutusin näljaseks. Siis leidsin Lootuse.” Ta pöördus pilguga Lootuse poole ja naeratas. “Lootus, see on…”

“Mul on väga hea meel sinuga tutvuda, Haa,” ütles Lootus Haa kätt surudes.

“Väga meeldiv!” Haa naeris ja tegi kerge kummarduse, seejärel küsis Hmmilt:: “Ja pärast seda, kui leidsid Lootuse?”

“Siis muutsin meelt!”

Haa naeratas soojalt ja embas uuesti Hmmi. “Ma tundsin sinust puudust, sõber. Ma olen nii rõõmus, et leidsid tee labürindist välja. Ja ma olen isegi õnnelikum selle üle, et avastasid, kuidas muuta oma tõekspidamisi.

“Tõekspidamised on võimsad asjad, kas pole?” küsis Hmm. Nad seisid kolmekesi vaikides, mõtiskledes uskumuste aukartustäratava võime üle sind alla suruda või üles tõsta — ja põneva avastuse üle, et sa võid neid muuta ja jääda siiski iseendaks.

Hmmile tuli üks mõte pähe. “Oodake üks hetk!” Ta sobras taskus ja võttis sealt välja õuna, mille oli üles korjanud, ja pakkus Haale. “Kas sa oled neid proovinud?”

Haa noogutas lustlikult. “Õunad,” ütles ta. “Ma armastan neid.”

“Ja need sobivad juustuga tõesti hästi kokku!” ütlesid kaks sõpra ühel häälel. Lootus tõstis pea püsti. “Aga teate, mis?”

Kaks sõpra pöördusid näoga tema poole.

“Ma vean kihla, et siin on veel igasugu muid maitsvaid asju, mida süüa, ütles Lootus.

“Asju, millest me ei ole kunagi varem mõelnud. Asju, mida me ei ole kunagi isegi ette kujutanud.”

Hmm ja Haa vaatasid teineteisele otsa.

On see võimalik?

Muidugi on!

Ja nad astusid kolmekesi teele, et seda uurida.

Lõpp.. või on see uus algus?