Kehale on kodus püsides lisakilod kogunenud? Kuidas liikuda ja kuidas toituda, et kaal enam rohkem ei tõuseks?
Ometi siin me oleme: nädalad on muutunud päevadeks eile, täna ja homme ning päeva lõikes jaotub aeg hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiga seonduvalt kolmeks. Nädalas on kaks tähtsat sündmust: toidu veebikeskkonnas tellimine ja kullerauto saabumine — ning üks ja ainus suur kulu — kõik, mis on seotud söömisega.
Kuigi kaalunumber hakkab vaikselt, aga kindlalt suurenemise märke näitama, tekib kriisiolukorda arvestades paratamatult küsimus: kas on tark üldse endist kaalu hoida? Rohkem, kui kunagi varem võiks laissez fair (las minna) suhtumine kaalunumbrisse ja võrdelisse kehakohevusse tunduda mõistlik, isegi tervislik (sest mine sa tea, mis universumil meile veel varuks on?). Või on karantiin lülitanud mõistuse liigselt tugevasti ellujäämisnupule?
Kas sel kevadsuvel peaksime me mõtlemagi isikliku “suvekeha 2020” tuunimisele, millega — tunnistame me seda või mitte — praktiliselt igaüks meist kevaditi teadlikult või teadmatult tegeleb? Või peaksime uue koroonaviiruse järgmise — sügistalvise laine — hirmus hoopis nuumispõrsakese elustiili jätkama?
Võime seda tervisega — praeguse eluperioodi tippteemaga — seonduvat vaadelda mitme eri nurga alt. Ennekõike on meie keha hinge, mõistuse ja tunnete kodu. Meil on kohustus selle eest regulaarselt hoolt kanda. Meie elueesmärk on püsida terve, et elada pikka, elamusterohket elu rahus, õnnes ja rõõmus.
Keha — see on meie tervise alustala. Ilma selle imeliselt liikuva kestata ei saaks hing, mõistus ja emotsioonid kusagil ankurduda.
Mõõduka koormusega liikumine
Ka karantiiniajal on meie pühaks kohuseks liikuda iga päev vähemalt mõõdukalt. Juhul, kui elu täieliku ümberkorralduse tõttu ei kipu liikumisele tavapärast aega jääma, siis koordineeri mõõduka koormusega liikumine oma uue elurütmi sisse.
Karantiiniaegse liikumise alustala on järgmine: tervise hoidmise ja liigse ülekaalu tekkimise vältimiseks tuleb iga eine välja teenida. See tähendab niisiis liikumist vähemalt 3 korda päevas enne söögikorda.
Milline võiks olla eine väljateenimise treening? Näiteks: kööki ja tagasi 10-kordne edasi-tagasi kõndimine eluaseme kõige kaugemast nurgast. Tikutopsist mahapudenenud tikkude ükshaaval üles korjamine kükke tehes (tee pärast seda reie esikülgede venitused, tõstes jala tagant üles vastu istmikku). Vaheldumisi 10-kordne paigalkõnd ja -jooks lugedes 10-ni kõndides ja 10-ni joostes. Väljahingates “üle eesli” ette kummardamine (ja sissehingates püstiasendisse tagasi sirutamine; kõht hoida kogu aeg sees).
Loomulikult on oluliselt parem jätkata oma regulaarsete iganädalaste, kindlal kellaajal toimunud treeningutega, kui elu seda vähegi võimaldab. Karantiiniaegne elurütm võiks olla etteplaneeritud ja regulaarne, see aitab ka mõistuse ja emotsioonid tasakaalus hoida.
Mida sa sööd?
Mis puutub aga toitumisse, siis tuleks tõsiselt mõelda, mis see on, mis suust sisse ja kurgust alla läheb? Kas see on toit (ja jook), mis toidab keha, mõistust ja emotsioone kui tervislik ja hädavajalik kütus (nagu veri südamele või nagu hapnik kopsudele)? Või toidetakse hoopis oma mõistuse ja emotsioonidega toodetud isupilte? Ehk kas toidetakse end nälja või isu pärast? Need on kaks täiesti erinevat asja. Näljatunde tekkimine on seotud ellujäämisinstinktiga. Isud on seotud vaid mõistuse ja emotsioonidega, mistõttu läheb suust kui toiduväravatest läbi täesti lubamatuid hõrgutisi. Sellisel hetkel on hing, mõistus ja ka emotsioonid suutnud tsensuurinupu kogu olemuses täielikult välja lülitada ja peatse kehakohevuse nupu maksimumile keerata.
Sel kevadel on kõigil meil võimalik valida: kas toita nälga või isusid? “Kuid ma ju tahan juua veini, süüa rasvast seapraadi, kartulikrõpse ja kreemikooke!”, ütlete? Ja, võib. Kuid mõstlik, tervist hoidev suhtumine võiks olla järgmine: 80% ajast toitun tervislikult ehk toidan nälga ja 20% ajast on mul luba toita isusid.
Armasta iseennast
Kaaluspüsimiseks on vaja aga ka armastavat suhtumist iseendasse, positiivsusest pakatavat ja toetavat sotsiaalvõrgustikku, murevaba elu, tasakaalus emotsioone ning pidevat hingelist, vaimset, emotsionaalset ja füüsilist harimist ja enesearengut, et suuta järjest huvitavamate ja vastupidavust nõudvate eluülesannetega toime tulla.
Õnneks on olemas tervise- ja liikumisala spetsialistid, kes kõikide teiste elualade esindajaid rõõmuga aitavad. Ka karantiiniajal on just nemad need, kes kuulavad, nõustavad, juhendavad ja tunnustavad iga inimest kas lausa heategevuslikult või sümboolse, olukorda arvestava tasu eest.
Juhul, kui karantiiniaegne las-minna suhtumine ja sellega seotud liigne kehakohevus on sinust juba võimust võtnud, siis ei jää muud üle, kui endale juba täna ausalt ja kindlalt öelda: STOPP! MA VALIN TERVISE.
