Psühholoogias jagatakse kriise kaheks: arengukriisideks ja traumaatilisteks kriisideks.

Arengukriis

Arengukriisid on tingitud loomulikest elumuutustest ning inimese kasvamisest ühest eluetapist teise. Näiteks: kooli minek, murdeiga, kodunt lahkumine, lapsevanemaks saamine jne. Laialt on tuntud keskea kriis, mil korrigeeritakse oma ellusuhtumist ja elustiili. Arengukriisid aitavad inimesel kasvada ja ajaga kaasas käia Mida küpsem on inimene psühholoogiliselt, seda loomulikumalt kogeb ta elumuutusi.

Arengukriiside läbimise puhul piisab lähedaste heatahtlikust toetusest ja mõistmisest.

Traumaatiline kriis

Traumaatiliseks kriisiks nimetatakse elusündmust, kui inimese elu mõjutab tugev väline tegur – õnnetus, surm või katastroof. Traumaatilise kriis puhul on inimene ise võimetu olukorda muutma ning varasematest elukogemustest ei piisa, et antud olukorraga toime tulla. Enne traumaatilise kriisisündmuse läbielamist ei ole võimalik ette arvata, kuidas nendele reageeritakse ning millist mõju avaldab sündmus inimese edasisele käekäigule. Inimeste psüühiline võime kriisidega toime tulla on erinev.

Traumaatilise kriisi läbi elamine on psühholoogiline protsess

Raskete sündmuste „seedimiseks“ ning uue olukorraga kohanemiseks vajab inimene aega. Psühholoogilinekriisireaktsioon kaitseb inimest psüühiliselt, võimaldades uue olukorraga aegamööda kohaneda.

Šokk

Tugevale psühholoogilisele traumale reageerib inimese psüühika šokiseisundiga. Seda iseloomustab teadvuse ja tunnete vastuolu. Nähakse ja kuuldakse, mis on juhtunud, kuid ei suudeta seda uskuda. Võib olla muutunud aja ja ruumi tajumine. Šokiseisund kestab tavaliselt paarist minutist kuni paari tunnini. Selle ajal ei pruugi inimene reaalsusega kontaktis olla, kuigi võib näida väliselt rahulik. Psüühilist šokki kogetakse sellepärast, et sündmuse tõeline mõju jõuaks inimeseni aegamööda. Inimese psüühika kaitseb inimest ennast, andes talle võimaluse muutunud olukorraga järk-järgult kohaneda. Šokis inimene vajab kõrvalist abi ja toetust. Selleks võib olla rahulikult istumine, vee joomine. Šokis inimese jaoks on liiga vara olukorda analüüsida ning edasisi plaane teha. See on aeg ennast koguda ja mõista, mis on juhtunud. Tasapisi hakatakse šokist toibuma.

Varajane reaktsioonifaas

See on psühholoogilise trauma järgne periood, kus on palju vastuseta küsimusi. Ikka mõteldakse, mis toimus ning kas oleks saanud midagi muuta. Mõtted keerlevad peas ning juhtunuga seotud pildid tulevad meelde. Erutuslävi on madal ning uni võib olla häiritud. Tuntakse ennast ebaturvaliselt ning vajatakse lähedaste toetust. Varajane reaktsioonifaas kestab mõnest nädalast mõne kuuni. Sellel ajal on oluline lähedastel märgata, mis toimub ning samuti on sellel perioodil palju abi professionaalsest psühholoogilisest nõustamisest. Iga toetus, mis aitab psühholoogiliselt terveneda on tänuväärt. Oluline on, et inimene ei kapselduks endasse, vaid oleks avatud tervenemise protsessile.

Hiline reaktsioonifaas

Mõtted keerlevad ikka veel traumaatilise sündmuse ümber, tihti otsitakse süüdlast või tuntakse ise süütundeid. Hakatakse juhtunut analüüsima ning sellega seoses toimub emotsionaalne tervenemine. Ajaliselt võib see kesta mõnest nädalast aastani, sõltuvalt inimesest. Hilises reaktsioonifaasis on jällegi oluliseks abiks lähedased ning oma ala spetsialistid. Kui klammerdutakse toimunud sündmuse külge, siis võtab kriisiga toimetulek oluliselt kauem aega. Sellest võib kujuneda traumajärgne stressihäire. Traumajärgse stressihäire puhul ei suudeta abi vastu võtta ning alustada tervenemise protsessi. Selleks, et traumajärgsest stressihäirest välja tulla on vaja professionaalset abi ning toetust.

Psüühiline toibumise faas

Sellel ajal hakatakse tundma taas huvi oma igapäevase elu vastu, mõistetakse kujunenud olukordi ning lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui eelnevalt keskenduti kriisi põhjustele, siis nüüd pööratakse pilk tulevikku. Sel perioodil hakatakse mõistma toimunud sündmuse laiemat mõju oma elule. Mõned elu väärtushinnangud hinnatakse ümber vastavalt muutunud olukorrale.

Uue suuna valimise faas

Sellel perioodil pöördutakse tagasi oma tavapärase elu juurde, aktsepteeritakse ennast sellisena nagu parasjagu ollakse. Sõltuvalt sellest, millise tähenduse inimene toimunule annab, muutub ka tema vaade elule. Hakatakse taas tegema tulevikuplaane ning mõistetakse, et elu läheb edasi. Selles staadiumis ei vajata enam kõrvalist abi, vaid suudetakse ise oma eluga toime tulla.

Psühholoogiline kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõtelda ning sellest rääkida ilma häirivate tunneteta. Kriisist saab elukogemus, mis muudab inimese psühholoogiliselt küpsemaks.

Loe edasi, mida teha, kui kriis on toimunud, portaalist Tervisetrend.