Anne Marie töötab patsientidega, kes peavad tulema toime ränga emotsionaalse trauma või lapsepõlvest kaasa tulnud probleemidega. Ta tõdeb, et COVID-19 viiruse levikuga seotud väljakutsed ja suured elumuutused mõjutavad väga tugevalt ka meie vaimset tervist ja tekitavad emotsioonide kõikumist, sest oleme ootamatult oma elu ja tuleviku üle kontrolli kaotanud.

Sarnaselt leinaga kaasas käivatele emotsionaalsetele staadiumitele — umbusk, viha, tingimine, depressioon ja leppimine — ei pruugi inimesed neid läbida kindlas järjekorras, aga on väga tõenäoline, et neid varem juba mainitud staadiumeid me kõik aja jooksul siiski läbime.

“Sellele pole võimalik panna kindlat ajaraami. Peame laskma inimestel nendest staadiumitest erinevatel kiirustel läbi liikuda — see on väga orgaaniline protsess, mis toimib kõigi puhul väga erinevalt. Lihtsalt tea, et see, mida sa parasjagu tunned, on täiesti loomulik,” selgitas psühholoog.

Lisaks andis ta nõuandeid, kuidas iga emotsiooniga toime tulla ja kiiremini edasi liikuda.

UMBUSK

Kui oled ootamatult sattunud raskesse olukorda, tasub mõelda välja viis, kuidas saaksid olukorra üle taas kontrolli haarata. Alustada võib kasvõi tervisliku ja täisväärtusliku toidu söömisest ning 30minutilisest igapäevasest trennist. “Trenni tegemist soovitada ei ole banaalne, vaid see on sellistes olukordades elutähtis, sest kui käid õues ja liigutad end, on sul tunne, et teed midagigi,” selgitas Collins.

VIHA

Käsikäes hirmu ja teadmatusega on pandeemia kinkinud meile ka võimaluse mõelda välja, millist elu me tegelikult elada tahame ja mida kõige rohkem väärtustame. “Tavaliselt ei ole meil võimalust selliselt asju peegeldada, sest oleme harjunud kiire elutempo ja pideva saavutusvajadusega,” rääkis psühholoog. “Nüüd vaatame me üle, kuidas me raha, tarbimise, kapitalismi ja muu sellisega käitume ning kuidas need asjad on meid juhtinud siia, kus me täna oleme.”

Vihast on võimalik vabaneda, kui mõtled välja, milliste väärtushinnangute järgi sa soovid tulevikus elada ning viies ellu vajalikud muudatused, et need soovid reaalsuseks muuta. Lisaks aitab vihast vabaneda ka inimestega (kontaktivabalt) suhtlemine. “Inimesed on rääkinud, et nad on suhelnud oma naabritega piisavat distantsi hoides, näiteks üle aia või rõdudel ning jaganud asju, mis päeva jooksul on juhtunud,” selgitas Collins, lisades, et selline kokkuhoidmine aitab meid samuti tegevuses hoida. “Me teame, et me ei saa seda probleemi lahendada, me ei saa koroonaviirust ravida, aga me võime luua uusi suhteid, mida me saame tulevikku kaasa võtta.”

KURBUS

Psühholoog soovitab kurbust ja negatiivseid emotsioone tunnistada ning võtta neid kui tervenemise loomulikku osa. See on täiesti normaalne, et mingil hetkel oled nukker, et kõik ei ole nii nagu tavaliselt ja seda ei tohiks võtta nõrkuse märgina. “Pane tähele negatiivseid emotsioone, kirjelda neid iseendale ja end ümbritsevatele inimestele ning analüüsi, mis — kui üldse miski — neid esile kutsus ning lase neil ilma hukkamõistu või häbitundeta minna,” soovitab ta. “Pea meeles, et me kõik kogeme sügavat kaotust, normaalsuse kadumist ja kõik, mida me tunneme, on normaalne ja arusaadav.”

LEPPIMINE

Kuigi vihast lahti laskmine aitab meil jõuda leppimiseni ja leida uues normaalsuse rahu, on see miski, mida ei saa tagant sundida. “Leppimine on miski, mis lihtsalt ühel hetkel kohale jõuab — sa ärkad sellega ühel päeval üles,” tõdeb Collins. “Vihast kinni hoidmine takistab sind kindlasti leppimiseni jõudmisel, aga sa ei saa seda endale enne peale sundida, kui oled selleks päriselt valmis.”

Selleks, et su elu oleks pisutki ettearvatavam ja tavapärasem, tasub panna paika uued rutiinid, mis aitavad sul edasi liikuda. Lisaks aitab mõne pillimängu või keele õppimine või hoopis lapsele kokkamise õpetamine meil kogeda positiivseid muutusi, mis aitavad praegusest olukorrast ka midagi head tulevikku kaasa võtta.

LOOTUS

Optimism aitab meil vaadata elu teistsuguse nurga alt ja näha ootamatuid muutusi kui väljakutseid, mis täide viia, mitte takistusi, mis su eluteele on visatud. “Nüüd hakkame nägema positiivseid asju, mida kriis on meie ellu toonud — näiteks võimalust veeta rohkem aega perega ja olla kohal, kui su lapsed taas mõne suure verstapostini on jõudnud,” selgitab Collins. “Me teeme asju, mida me pole aastaid teinud — küpsetame nullist leiba, valmistame kooke, loome sügavamaid suhteid ning seda kõike tänu sellele, et me ei pea enam kuhugi kiirustama.”