Norrmalmstorgi pangarööv toimus 1973. aasta augustis Stockholmis, Norrmalmstorgi väljaku Kreditbankenis. Jan-Erik Olsson oli süüdimõistetud kurjategija, kes otsustas vanglast ajutiselt pääsenuna panka röövida ja võttis selle käigus neli pantvangi. Kuigi viimaste andmete järgi on läbirääkijatel Eestis üle 10 juhtumi aastas, siis pantvangidraamasid politsei pressiesindaja Kristjan Lukki sõnul meil õnneks ei esine: „Läbirääkijate igapäevatöösse Eestis pantvangidraamad ei kuulu – neid lihtsalt pole. Kõige sagedamini tuleb ilmselt tegeleda enesetapumõtetega inimestega. Samuti kaasatakse läbirääkijaid teistesse politseisündmustesse.“

Karismaatiline, kuid mitte väga osav Jan-Erik Olsson imetles kurikuulusat pangaröövlit Clark Olofssoni, kellega ta vanglas sõbrunes. Olsson oli üritanud ka varem sõpra vanglast põgenema aidata, smuugeldades sinna seina õhkimiseks dünamiiti. Pantvangikriisi ajal andis Rootsi peaprokurör Lennart Geijer loa vabastada Clark Olofsson vanglast ja toimetada ta panka.

Kuigi filmimaailm jätab mulje, justkui oleks pangaröövid ja pantvangidraamad väga levinud, siis Eestis sellepärast panku kartma ei pea. „Proovisime kahe peale välja mõelda, millal juhtus Eestis viimati pangarööv ja jõudsime järeldusele, et ilmselt oli see "Panga" seriaalis. Päris pangarööve pole sel kümnendil toimunud, samuti ei meenu ühtegi pantvangidraamaks arenenud pangaröövi Eestis, “ selgub Reimo Raiveti ja Kristjan Lukki jutust.

Stockholm

Kahel Rootsi kurjategijal tekkis pantvangidega side ja viimased hakkasid tegutsema oma vangistajate kaitseks, hoolimata sellest, et neid korduvalt ähvardati. Politsei organiseeris pisargaasirünnaku ning röövlid alistusid. Enne seda jõudis pantvangidraama aga kesta 6 päeva. Selle aja jooksul helistas Olsson kaks korda Rootsi peaministrile Olof Palmele, et nõuda põgenemiseks autot ning haavas tulevahetuses kaht politseinikut. Kas seda meediafiaskoks kujunenud sündmust oleks saanud paremini lahendada? Politsei pressiesindaja jääb arvamust avaldades professionaalseks: „Raske on kommenteerida juhtumit, mille juures ametnik ise olnud ei ole.“

Pantvangide paradoksaalsed teod tõid kaasa suure akadeemilise ja avaliku huvi, sealhulgas mitu filmi. Kurikuulsusele aitas kaasa tõsiasi, et see oli esimene kriminaalsündmus Rootsis, mida kajastati televisiooni otseülekandes. Siiski tundub, et läbirääkijate õppematerjali kuldvarasse see huvitav juhtum ei kuulu. “Pigem oleme sellest kuulnud pinnapealselt. Eks tuleb see film ära vaadata,” sõnas Lukk.

Kuigi popkultuuris kasutatakse terminit tihti, siis juhtumeid, kus Stockholmi sündroomi veel esinenud on, korrakaitsjad rohkem nimetada ei osanudki. „Stockholmi sündroomi kohta oskab ilmselt paremini seletada mõni psühholoog, sest ilmselgelt sel on seos inimese vaimse poolega,“ tõdes Lukk. Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma.

Norrmalmstorgi pangaröövi ohvrid tegutsesid aktiivselt vastu oma vabastamisele, keeldusid hiljem tunnistusi andmast ja kogusid raha oma vangistajate advokaatidele tasumiseks. Ühe pantvangi ja Jan-Erik Olssoni perest said hiljem lausa sõbrad. Evolutsioonilise tõlgenduse järgi on abitul inimesel kasulik pöörduda toetuse saamiseks tugevaima olemasoleva inimese poole ja teha temaga koostööd.

Kui palju sellest tõestisündinud loost krimikomöödiasse "Stockholm“ jõudis, seda näed juba uue generatsiooni voogedastusteenusest Go3 (endine TVPlay Premium).