“Umbes selline tunne võib olla paarisaja aasta vanusel merekilpkonnal, kes enam ookeanis elada ei oska, sest plastireostus — alates mikrokiududest, mis meie sünteetliste riiete pesemisel koos pesuveega maailma vetesse paiskuvad, kuni kõiksugu kõrte ja kottidehordideni välja — tal enam elada ei lase,” jätkab endine esileedi kurtmist. “Kõik see läheb ninna ja silma, kindlasti südamesse ka ja ajab sügelema ning iiveldama — mul on sama tunne.”

Evelin toob näiteks Hiiumaa, kus prügivedu on hirmkallis ja igaüks, kes seal vähegi majandada üritab, peab õppima prügivabalt elama. “Ent see pole üldse lihtne, sest kõigepealt uputatakse meid iga päev kõiksugu pakenditega, sest näiteks poolteist eurot maksev kilone riisipakk on lisaks vaakumkotile ümbritsetud paksu kõrgläikeliste piltidega kaunistatud korraliku kartongkarbiga ning maitseained ja osa kuivaineid on tetrapakendites, millest neljandik vähemalt tühi,” pahandab ta.