Telia HBO vahendusel ilmunud "Tšernobõl” annab 1986. aasta sündmustest, asjaosalistest, süüdlastest ja mõjudest niivõrd täpse ülevaate, et seriaali võiks nimetada lausa dokumentaalseks.

"Tšernobõli” edu taga on seriaali looja Craig Mazini lugupidav suhtumine minevikku, Venemaasse, Ukrainasse ja Nõukogude Liitu, sest kui kuulata seriaaliga paralleelselt ilmunud taskuhäälingut “The Chernobyl Podcast”, kus Mazin räägib igast episoodist pikemalt, siis saab kohe selgeks, et Mazin teadis väga hästi, mida tähendab teise kultuuriruumi ja hoopis teistsuguse minevikupagasiga loo jutustamine.

Mazini ja režissöör Johan Renck tegid teadliku valiku ka selles osas, et näitlejad (Jared Harris, Stellan Skarsgård, Emily Watson jpt) ei hakka rääkima vene aktsendiga, kuigi vene keelt kuuleb (laulud, luuletused, tekstid jne) erineval kujul igas episoodis. Mazini eesmärk oli luua seriaal, mida saaksid kõik vaadata ning tal polnud soovi sundida näitlejatel vene aktsenti pusida, sest see oleks rikkunud ära nende suurepärased sooritused.

Muidugi on seriaalis ka mõned mugandatud elemendid, mis reaalsusele ei vasta, aga selle asemel, et midagi üldse välja jätta, on toimunut oluliselt võimendatud. Need tuletõrjujad ja vabatahtlikud, kes läksid 1986. aasta 26. aprilli öösel Tšernobõli tuumajaama katusepõlengut kustutama, ei roninud tegelikult esialgu katusele, kuigi seriaali esimeses episoodis just nii juhtus. Tšernobõli katastroofi käigus kukkus tõesti üks helikopter alla, aga alles kuus kuud pärast plahvatust. Seriaalis juhtub see esimeste päevade jooksul.

Need mugandused on siiski üsna ebaolulised, sest ei muuda kuidagi hirmutavat reaalsust ega mõju labase katsena vaatajat mõjutada, vaid hoopis ideaalse näitena, kuidas niivõrd palju materjali kõigest viie episoodi sisse mahutada, ilma et lugu, tegelased ja sündmuste areng oleks kannatanud.