Christopher Nolani 6000 dollariga valminud 1998. aasta debüütfilm "Following" andis märku, et tegu on väga võimeka režissööriga, kes suudab oma visiooni tuua vaatajate ette ka minimaalse eelarvega.

Kaks aastat hiljem ja olulisemalt suuremate staaride (Guy Pearce, Carrie-Anne Moss, Joe Pantoliano) ja ka kopsakama eelarvega (9 miljonit dollarit) valminud "Memento" tõestas, et ta on üks omapärasemaid alustavaid režissööre, kellel on koheselt äratuntav käekiri. Kui Nolani esimesed kaks filmi põhinesid tema enda stsenaariumitel, siis kolmas ja ühtlasi ka esimene stuudiofilm "Unetus" ("Insomnia", 2002) valmis Hillary Seitzi stsenaariumil, mis omakorda põhines 1997. aastal linastunud samanimelisel Norra filmil. Tegemist oli omamoodi uusversiooniga.

"Unetus" ("Insomnia", 2002)

"Unetust" loetakse sageli Nolani üheks vähem silmapaistvamaks filmiks, aga põhjuseks pole sugugi halb kvaliteet, vaid pigem tõsiasi, et režissööri järgmised projektid ("Batman alustab", "Lõppvaatus", "Pimeduse rüütel" jne) haarasid kogu tähelepanu. "Unetus" märkis ka hetke, mil Nolan hakkas esimest korda koostööd tegema Warner Brosiga, kellega jätkub suhe tänase päevani.

Pärast "Unetust" valmis Nolani Batmani triloogia esimene film "Batman alustab" ("Batman Begins", 2005), aga enne kui režissöör asus pimeduse rüütlit kinolinal väga õnnestunult ja mõjukalt taaselustama, oli tal plaan hoopis ühe teise filmi jaoks.

Nolan hakkas pärast "Unetuse" edu kirjutama stsenaariumit, mis rääkis miljardärist ettevõtja Howard Hughesi elust. Nolan nimetas seda aastaid hiljem üheks parimaks oma kirjutatud stsenaariumiks. See on päris julge väide, kui arvestada, et ta kirjutas ka "Memento" (2000), "Pimeduse rüütli" ("The Dark Knight", 2007), "Alguse" ("Inception", 2010) ja "Lõppvaatuse" ("The Prestige", 2006).

Miks ei saanud stsenaariumist filmi? Nolan kirjutas 2000ndate alguses stsenaariumi valmis, Warner Brosi alla kuuluv filmistuudio Castle Rock oli valmis seda ka tootma hakkama ja Nolan lavastama ning peaosas pidi olema Jim Carrey, kes oli Nolani sõnul lausa ideaalne Hughesi rolli jaoks.

Martin Scorsese ja Leonardo DiCaprio "Aviaatori" (2004) võtetel.

Asi jäi katki, sest samal ajal nõustus Warneri jaoks Hughesi elust filmi väntama ka ei keegi muu kui Hollywoodi ja maailma kinomaastiku üks suurimaid mõjutajaid ja legende Martin Scorsese, kelle film sai muidugi kohe rohelise tule ja Nolani stsenaarium läks tagasi riilusse. Scorsese film põhines aga John Logani ("Gladiaator", "Hugo") stsenaariumil, millest sai 2004. aastal linastunud film "Aviaator - valguses ja varjus" ("The Aviator"). Filmi peaosas oli Leonardo DiCaprio, kellele tõi roll ka parima meespeaosatäitja Oscari nominatsiooni. Scorsese film kandideeris kokku 11 Oscarile ning võitis neist viis.

Nolani stsenaariumist ei saanud asja ning režissöör jätkas Batmani uuendamisega, aga kuna Hughesi film oli tema parim stsenaarium, siis on loomulik, et osa sellest kandus edasi ka teistesse filmidesse. 2017. aasta "BAFTA: A Life In Pictures" sündmusel osaledes kinnitas Nolan, et see, kuidas ta kirjutas Hughesi, kandus üle ka "Batman alustab" peategelase Bruce Wayne'i karakteristikasse.

Nolani versiooni Hughesi elust põhines raamatul "Hughes: The Private Diaries, Memos and Letters by Richard Hack", aga kuna stsenaarium jäi filmimata, siis naases ta selle juurde alles pärast Batmani triloogia viimast filmi "Pimeduse rüütli taastulek" ("The Dark Knight Rises", 2012) ning kirjutas uue stsenaariumi, mis põhines Michael Drosnini raamatul "Citizen Hughes: The Power, the Money and the Madness".

Lugu oli palju süngem kui Scorsese oma ning vaatles Howard Hughesi elu viimaseid aastaid. Stsenaarium suundus aga jälle tagasi riiulisse, sest ka näitleja, režissöör ja stsenarist Warren Beatty oli arendamas oma lugu Hughesi elust. Beatty tahtis juba 70ndatel Hughesi elust pajatava filmi režissöör olla ja peaosa kehastada, aga siis ei tulnud projektist midagi välja, mistõttu üritas aastaid filmi maast lahtisaada.

90ndatel soovis Beatty, et filmi lavastaks ei keegi muu kui Steven Spielberg. Ka see plaan kukkus läbi. Lõpuks sai Beatty oma soovi ning lavastas 2016. aasta filmi "Rules Don't Apply", kus mängis ka ise peaosalist Howard Hughesi. Kriitikutele film korda ei läinud, kinodes kukkus see läbi, kuigi Lily Collins kandideeris Marla Mabrey rolli eest 74. Kulgloobuste jagamisel parima komöödia ja muusikali kategoorias naispeaosa auhinnale.

2000ndate alguse juhtumit, kus Nolan ei saanud võimalust Hughesi elust filmi teha, on lihtne mõista, sest ta oli alles oma esimese stuudiofilmi teinud režissöör, aga Scorsese oli juba siis vanameister. Warren Beatty sekkumine Nolani plaanidesse on palju kahetsusväärsem, sest tema kehva filmi tõttu jäi Nolanil ka teisel katsel Hughesi film tegemata.

Jim Carrey oleks olnud igati huvitav valik ja on seda ka praegu, kui Nolanil tekib pärast "Teneti" valmimist huvi kolmandat korda Hughesi filmiga proovi teha. Ja miks ei peaks? Nolan on oma karjääri tipus ja Warner Bros on tal lasknud juba pikka aega teha seda, mida hing ihaldab. Kõikide Hughesi filmi puutuvate intervjuude põhjal saabki järeldada, et Nolan just seda filmi teha tahakski. .