Nii tehakse filme tegelikult: vaata, kuidas sündis “Tõe ja õiguse” efektimaagia
See kõik ei tulnud aga lihtsalt. Sadade inimeste töö viljana sündinud filmi saamislugu on pikk ja keerukas ning väga suurt osa mängis filmi sündimisel ka visuaalsete efektide eest vastutanud Frost FX, kelle tööd ei tohiks mitte kuidagi alahinnata, sest nende meeste ja naiste ühise pingutuse kaasabil kujunes "Tõest ja õigusest" see film, mis mitte ainult ei purustanud vaatajarekordeid, vaid mida võib nimetada ka üheks kõige tugevamaks debüüdiks läbi aegade.
Minu külastuse ajal Frost FX kontoris polnud ühtegi arvutiekraani, kus poleks jooksnud “Tõe ja õiguse” efektikaadrid. Filmi efektimeeskonna juhi Heiki Lutsu sõnul on see loomulik, et pärast linastumist jätkatakse efektide täiustamist. Kuigi kinoversioon näib perfektne, on ka selles vead või täiendamist vajavad kohad, mida märkavad ainult filmivaldkonna professionaalid. Nemad ongi jaganud pärast esilinastumist filmitegijatele tagasisidet, sest märkavad seda, mis tavapublikul kahe silma vahele jääb.
Frost FXi töö algas suures osas siis, kui oli teada, milliseid Eesti Vabaõhumuuseumi hooneid kasutatakse näiteks Pearu talu hoonete loomisel. Hooned oli vaja digitaliseerida ja seda tehti kaks ja pool aastat tagasi. Esialgu tehti kolm mudelit, mis tuli hiljem lisada Lõuna-Eestis filmitud kaadritesse, kus polnud päris taluhooned, vaid sinised kuubikud. Need olid hiljem viiteks selle kohta, kus hooned üldse asuvad ja kus ja mille taustal tegevus toimub, et oleks lihtsam digitaalselt päris hooneid kaadrisse lisada.
Kui siniseks võõbatud hooneid või siniseid kuubikud poleks võtetel kasutatud, siis oleks olnud väga raske kaadreid paika saada, sest poleks aru saanud, kus hoone algab ja lõpeb. Niisama digitaalselt midagi lisada on keeruline. Kaadrisse tuli jätta ka maamärgid, mis viitavad asukohale. Visuaalefektid tehakse küll postproduktsioonis, aga selleks, et see ka õnnestuks, on vaja teha juba enne võtteid ja muidugi ka võtete ajal koostööd.
Töö käis esilinastuseni
“Iseenesest huvitav fakt on see, et nädal enne esilinastust tegime veel sinise ekraani taustal võtteid, et filmida kuuseoksi”, naerab “Tõe ja õiguse” efektimeeskonna juht Heiki Luts. Miks oli vaja filmida nädal enne esilinastust kuuseoksi?
Eesti oma eriefektistuudio
3D-animatsioonide ja visuaalsete efektidega juba 12 aastat leiba teeniv ning Eesti filmi - ja telemaastikul end tõsise ja nõutud tegijana kinnitanud ettevõte Frost FX alustas Eesti kinoajaloo enimvaadatud filmi “Tõe ja õiguse” kallal tööd pea kolm aastat tagasi. Kibe töö käis ka veel nädal enne filmi esilinastumist 22. veebruaril.
Kuidas kõik alguse sai?
Eriefektide juhi Heiki Lutsu sõnul toimusid esimesed kohtumised seoses Anton Hansen Tammsaare romaani ekraniseeringuga kolm aastat tagasi ning juba enne nende poole pöördumist oli selge, et filmitegijad mõtlevad just Frost FX meeskonna peale.
Filmi operaatori Rein Kotovi ja Frosti FX meeskonna varasemad koostööfilmid olid näiteks Elmo Nüganeni “1944” ja Moonika Siimetsa “Seltsimees laps”. Kuna filmitegijad on juba omavahel tuttavad, siis jõudis efektivõluriteni juba enne ametliku koostöö arutamist info, et varsti on midagi tulemas. See “midagi” oli pea 2.5 miljoni euroga valminud “Tõde ja õigus”.
“Meil inimesi jagub, saab mitut asja korraga sees hoida ja see on firma seisukohalt ka vajalik. Kui üks projekt lõpeb, siis peaks ideaalis olema midagi, mis kohe otsa tuleb. Muidu hakkad ju pankroti poole jooksma”, tõdeb Luts.
Mitme filmi korraga tegemise puhul on huvitav ka see, et efektid, mis on talletatud ühe filmi jaoks, võivad ühel või teisel kujul jõuda näiteks ka teise.
“Taevas “Seltsimees lapse” Raekoja platsi stseenis, kus Leelo vaatab mööduvaid inimesi, on tegelikult "Tõe ja õiguse" rabataevas. Kui majad eest ära võtta, siis paistaks sealt hoopis Vargamäe raba”, naerab Luts, kui näeb minu imestunud ilmet. See on tõesti üllatav, et ka kõige tavalisem kaader sisaldab tegelikult mitut efekti: lisatud on taevas, majad ja isegi inimesed. Neid ei pane tähele, sest ei tõmba endale tähelepanu.
Töö tüvitekstiga
Kuidas aga mõjus meeskonnale teadmine, et nende kanda on eestluse tüvitekstiks nimetatud ekraniseeringu efektid? “Eks ta tekitas küll kõrgendatud vastutustunde, et kuidas me sellega ikkagi hakkame saame. Maht oli 3-4 korda suurem ning aega kolm kuni neli korda vähem kui tavaliselt. Tekkis küsimus, et kuidas projekt üles seada ja leida nii lühikese aja jooksul piisavalt inimesi”, ütles Luts.
Kuna maht oli suur, siis tekitas see ka unetuid öid, kus uitmõtted ei lasknud magada, kogu aeg oli vaja mõelda järgmiste sammude peale.
“Stressi oli palju. Esiteks oli vaja mõelda, kuidas ja kellele sobivad rollid leida. Kuidas jaotada töö ära nii, et igaüks saaks sobiva rolli ning et see töö oleks talle ka motiveeriv. Et inimene suudaks seda “maratoni” joostes teha neid asju, mida mina määran tegema”, meenutas Luts algusaja muret, et mis kujul kogu projekt realiseerub.
Kolm aastat tagasi välja pakutud esialgne maht läks oodatust mitu korda kallimaks, aga film sai siiski valmis ja jõudis ka ideaalsel kujul kinno. See aga ei tähenda, et töö oleks lõppenud.
Režissööri detailne visioon
Lutsu sõnul valdab režissöör Tanel Toom kõiki filmi loomise juurde käivaid aspekte võrdlemisi hästi alates helist kuni eriefektideni välja. “Me poleks saanud filmi valmis, kui Tanel poleks võtnud filmitud materjali staatilised kaadrid ja lisanud sinna Photoshopi teel oma nägemuse sellest, mida ta sooviks digitaalselt lisatuna näha”, arvas Luts.
Toom tõstis kokku võtetel jäädvustatud kaadrid ja oma nägemuse sellest, kuhu peaks lisama näiteks metsa, põõsaid, puid, hooneid jne. See oli Frost FX-i jaoks hindamatu abi, sest andis edasi režissööri nägemuse kaadrist, mida soovis filmis näha, aga mida võtetel ei õnnestunud logistilistel, praktilistel, rahalistel ja paljudel teistel põhjustel jäädvustada.
Frosti meeskonda võib nimetada kunstnikeks, sest see, mida nad teevad, on tõesti kunst. Lutsu sõnul on nad aga siiski pigem tehnikud, sest loomingulist otsustusruumi neil väga polnud. Operaator Rein Kotov ja režissöör Tanel Toom olid iga kaadri efekte silmas pidades läbi mõelnud, et Frost FX saaks need lühikese ajaga kokku panna. Projektid, kus on palju aega ise loomingulised olla, on väga head, aga kuna antud juhul aega selleks polnud, siis oli hea saada aja kokkuhoiu huvides tagasisidet, kuidas peaks kaader välja nägema.
“Kui me oleks pidanud hakkama ise seda maailma nullist leiutama, oleks kogu protsess väga palju aega võtnud”, tõdeb Luts.
Kuidas efekte luuakse?
Efektide loomine ei seisne arvuti taga istumises ja digitaalselt kaadrite täiendamises. Frost FX käis ka võtetel kohal, aga kuna filmimeeskond oli väga efektiteadlik, siis polnud neil seal väga pikalt vaja olla, et hilisema töö lihtsustamiseks näpunäiteid jagada. “Tõe ja õiguse” võtetel oli selle koha pealt kõik kontrolli all.
Isegi kui režissöör on väga efektiteadlik, siis tema tähelepanu peaks olema siiski filmi kõige olulisematel aspektidel nagu lavastus ja töö näitlejatega. Seepärast peakski tehniliste küsimuste eest vastutama oma ala professionaal, kes vaatab, et võttel saaks kaader üles võetud selliselt, et tulemus oleks parim.
See kehtib ka pisikeste detailide kohta. Isegi kuuse filmimine pole nii lihtne kui tundub. Filmi kuuskede ja kuuseokste eest vastutas suures osas komposiitor (inimene, kes paigutab elemente ühte kaadrisse) Ragnar Neljandi, kuuski lisas ka Vahur Kuusk, mis tundub tema nime arvestades igati sobilik roll. Kuusk saatis Lutsule ühel hetkel isegi video oma maja ees olevast kuusest, mida ta polnud märganudki, sest sellele suunav aken oli kardinaga kaetud. Õnneks polnud need aknast nähtavad kuuseoksad niikuinii filmi jaoks õiged.
Virtuaalne haud
Selliseid nähtamatuid efekte on filmis veel, näiteks Krõõda matustel nähtav haud, mida tegelikult polnud. Kirstu all oli roheline riie, kuhu hiljem lisati auk. Kas lihtsam poleks olnud haud kaevata? Tegelikult mitte, sest võtted toimusid kalmistul ning luba seal kaevata polnud. Teine variant oleks olnud ehitada stseeni jaoks terve kalmistu, aga see oleks olnud kokkuvõttes keerulisem ja kulukam.
See põhjendabki, millal ja miks kasutatakse näiliselt väga lihtsate olukordade filmimisel hoopis visuaalseid efekte. See muudab küll näitlejate töö raskemaks, sest võtetel näed ainult siniseid maju, siniseid ekraane ja rohelist riiet, aga Priit Loogi, Priit Võigemasti ja Maiken Schmidti näitlejatööst polnud võimalik välja lugeda, et võtetel kasutatud efektide eeltöö oleks neid häirinud.
See polnud esimene kord, kui Frost FX pidi Tanel Toomi ja Rein Kotovi filmi jaoks haudu digitaalselt lahti kaevama. Esimene kord tehti seda 2008. aasta lühifilmis “Teine tulemine”, kus oli samuti vaja hauaplatse luua, aga ka lisada digitaalselt mõned kärbsed.
Visuaalsete efektide loomise alla ei kuulu siiski ainult kuuseokste, horisontide, kärbeste, taustade, hoonete ja kõige muu kaadris nähtava loomine ja lisamine, vaid mõnel juhul peab parandama ka näitlejatööd. Kui ühest kaadrist on näiteks mitu duublit ning ühes duublis on näha, et näitleja vaatab vales suunas, siis saab seda parandada väga lihtsalt kahte duublit kokku sobitades.
See juhtus näiteks dialoogistseenis, kus Mari pea liigub ühes kaadris vales suunas. Mari räägib lastega, aga vestluse käigus vaatab ta lapsele vastates vales suunas teise lapse poole. Selle parandamiseks võeti ühest duublist Mari pea ja asendati see algupärases kaadris nii, et üks pea vahetati teise vastu. Selliseid stseene on filmis palju: mitmed kõrtsistseenid koosnevad tegelikult mitmest samasugusest duublist, kui aga ühes oli õigesti ja teises valesti, siis vahetati ja sobitati need omavahel kokku. Vaataja sellest aru ei saa ning ei peagi, sest tegelikult on kaadrid väikeste vahedega kõik samasugused.
Seni suurim projekt
“Tõde ja õigus” on igas mõttes suurfilm ja seda eriti Frost FX jaoks, sest nemad pidid filmi jaoks viima kogu maja uuele serverile. Vana serveri mahutavus polnud filmi efektide arvu jaoks piisav. Kui vanasti saadi 10 terabaidiga hakkama, siis “Tõe ja õiguse” puhul kulus juba kuu ajaga 20 terabaiti ning serveri mahu suurendamine ja kiiruse tõstmine oli vältimatu.
Frost FX meeskonna jaoks polnud see probleem, sest nad tunnevad efektimaailma läbi ja lõhki. Suur töö serveri pakutava suurendamise osas langes “Tõe ja õiguse” järgi nime saanud Indrek Paasile, kes on efektihuviline serveriadministraator. Paas on meeskonna hea sõber ja serveriprobleemidega alati appi tulnud, et virtuaalne "viljaait" alati toimiks. Seegi kord sai tänu temale uus viljaait korralik ja hästi toimiv.
Luts hakkas efektidega tegelema juba põhikoolis. Üldse on meeskonnas erinevate taustadega efektivõlurid: Anders Kluge õppis linnaplaneerimist, Martin Turu Haapsalu kolledžis rakendusinformaatikat ning kõiki ajas kirg neid ise kodus õppima. Anton Shtolf on ainus, kes õppis Rootsis Jönköping ülikoolis komposiitimist. Meeskond on koosnenud erinevatel aegadel nii eestlastest, Eesti venelastest kui ka leedukatest, mistõttu ongi efektimajas põhiline hoopis inglise keel. “Kui tuleb uus töötaja, kes leiab oma varasemaid töid ette näidates, et kõik on perfektne, siis on temaga raske koostööd teha, sest arengu jaoks peaks alati ruumi olema”, leiab Luts.
Suurimad väljakutsed
Efektide osas olid suurimad väljakutsed stseenid lume ja kahe ikoonilise kuusega. Lume loomine nõudis igahommikuseid koosolekuid, kus arutati, kuidas lund paremaks teha. Õnneks tuli appi Kolumbiast pärit digitaalsete vedelike ja lume spetsialist Alejandro Echeverry, kellega tehakse koostööd pea iga projekti juures. Ta valmistas ette tööriista, millega sai muuta lume kogust, konsistentsi ja välimust.
Teine suurem väljakutse seisnes Vargamäe kuuskedes ja eriti kolme sekundi pikkuses kaadris, kus öösel välgutava taeva taustal puu Andrese poolt maha raiutakse. Seda ei saanud reaalsuses jäädvustada, mistõttu tuli öö, äike ja kuusk digitaalselt kokku panna. Alguses loodeti, et kõik kuusekaadrid saab sama kuusega tehtud, kuid selgus, et lähivõte kuuskedest oli usutav, aga kaugelt vaadates mõjus võltsina.
Väga raske on luua kuusk nullist või leida see loodusest ja see digitaalselt usutavaks muuta, kui kukkuvat kuuske päriselt filmida ei saa. Iga kord, kui arvati, et leiti õige kuusk, mida kukkumiskaadrisse sobitada, selgus, et see ikkagi ei sobi. Põhjused olid erinevad: kuusk ise sobis, aga latv oli vale või latv oli õige, aga kuuseoksad olid valed. Ja kui õige leiti, siis oli kuuse kukkumist keeruline digitaalselt simuleerida, mistõttu muutus kogu protsess väga keeruliseks.
Lõpuks võeti kasutusele kahe kuuse duublid, mida kasutataksegi filmis kõikides kaadrites, kus näeme Vargamäe kuuski. Need kuused lasti India ettevõttel kaadrist välja lõigata. Kuuse iga detail lõigati taustast lahti, et neid siis digitaalse efektina filmi sobitada.
Kuuske on digitaalselt keeruline luua, sest graafikamootorid ei suuda luua kuuske, mis simuleeriks võrsest kasvamist, aastatepikkust tuule ja tormi mõju, inimtegevuse mõju ja loomulikul teel valesti kasvanud oksi. Kuusk on nagu inimese nägu, millesse on sisse kirjutatud elu jooksul kogetu. Lõpuks küll saavutati peaaegu perfektne variant, aga kuna sellega oli veel töö pooleli, siis kasutati filmis siiski kiiret kaadrit digitaalselt loodud kukkuvast kuusest. Lõplik versioon oli igati usutav, aga Lutsu sõnul oleks saanud paremini.
Kõik efektid ei jõudnud filmi
Oli ka kolmas väga raske efekt, aga see ei jõudnud filmi. Nimelt stseen, kus Pearu tulistab müüril jooksvat oravat. Eeltööd tehes mängiti ideega filmida oravat klaaspuuris või klaaskastis ning siis see hiljem digitaalselt müürile paigutada, et Pearu teda tulistada saaks.
Kriitika
Luts on teadlik ka PÖFFi juhi Tiina Loki kriitikast, kus ta Vikerraadio eetris tõi välja, et mitmes kaadris oli näha, et pilved ei liikunud. See kuidagi paika ei pea, kuna Lutsu sõnul pole filmis ühtegi staatilist fototaevast ehk siis kõik taevad on ikkagi filmikaameraga filmitud.
“Ka jutt sellest, et blue screen’i või green screen’i kasutamine võtab taevast pilved ära, paneb igat inimest, kes midagi sellest tehnikast teab, kulmu kergitama. Blue screen ei võta midagi ära, blue screen ise on see, mis tuleb kaadrist ära võtta, mille asemele pannakse mujal filmitud materjal või 3D-elemendid,” rääkis Heiki Luts.
Luts muigab ja ütleb, et alati on ahvatlus kasutada lihtsalt pilti taevast, sest ilusaid taevafotosid on lihtne leida, kuid usutavuse mõttes seda mängufilmide puhul ikkagi ei tehta.
“Me ei kasutanud ühtegi staatilist taevast, võtsime alati liikuva taeva. Pilved taevas ei liigugi niimoodi, et tuiskavad ühest kaadri servast teise," sõnas Luts vastuseks Lokile. "Ja kui pilvi taevas ei ole, siis tähendab see ainult seda, et tol päeval oligi pilvitu ilm ning sai otsustatud pilvi ka hiljem mitte lisada. Kusjuures Tanel Toom tegi naljatades samal päeval kui Tiina taevakriitikaga esines, taevast pilti - iroonilisel kombel polnud tol päeval taevas ühtegi pilve".
Paljude spetsiaalselt taeva asendamise jaoks filmitud kaadrite puhul lendasid esiplaanil ringi kärbsed, mistõttu tuli taevas kärbestest eelnevalt puhastada. Alles seejärel sai puhastatud taevast kasutada mõne plaani taeva asenduseks.
Muidugi oli mitmeid murekohti ning paljud efektide peal töötavad professionaalid andsid neist ka pärast neile korraldatud eriseanssi teada. Need on miski, mida tavapublik ei märka, aga terava silmaga efektide looja tajub kohe ära. Näiteks oli üks kraavi pervel olnud lehmadest taeva suhtes liiga hele. Need lehmad lisati kaadrisse hiljem postproduktsioonis, aga üks neist oli ikkagi silmatorkavalt hele, mistõttu muudeti ta tumedamaks.
Efektsed aknad ja lumi
Filmis on üle 60 kaadri, mis puudutasid kõikide majade aknaid või siis lumega seotud öökaadreid. Iga aknatagune oli vaja eraldi täita, kas siis lume eri versioonide või lihtsalt õige taustaga.
See lumi, mida seal näeme, on kõik hiljem lisatud. Seegi polnud lihtne ülesanne. Kõigepealt saadeti kaader India ettevõttesse, kus lõigati kiiresti kõik kaadris olev lahti: Andres, hobune, hooned jne. Seejärel paigutati Eestis sellesse langev lumi, aga ka see ei tohtinud langeda lihtsalt esiplaanis. Lumi peab langema igal pool: kaamera ees, Andrese ees, tema taga ja külgedel, maja ees ja külgedel, hobuse ees ja külgedel. Hea efekt ei tõmba endale tähelepanu, vaid võimendab olemasolevat.
Efektidoonorid
Mis aga saab sellest materjalist, mis “Tõe ja õiguse” jaoks koguti? Lutsu sõnul saab neist kogumiku koostada ja tulevaste filmide juures kasutada. Filmi jaoks jäädvustati sadu staatilisi ja liikuvaid kaadreid sinisel taustal olevatest lilledest, põõsastest, võsadest ja muudest taimedest. Lisaks veel horisondid, päevased ja öised taevalaotused ning muidugi ka pilved.
Selline nö. efektidoonorlus on loomulik, sest põõsas on põõsas ja keegi ei saa aru, et “Tõe ja õiguse” mõne kaadri sügavuses olnud muru kasutatakse hiljem mõnes teises filmis. Seda on juba tehtud, miks mitte teha seda veel?
Kuu või päike?
Paljude stseenidega on aga asi palju keerulisem kui lihtsalt põõsa või rohulible lisamine. Näiteks filmiti mitmed öökaadrid tegelikult päeval. Selleks on mitu logistilist põhjust, ka see, et näitlejad saavad öösel filmimise asemel päeval kõik oma stseenid tehtud. Frost FX-i ülesanne oli muuta päev ööks ehk lisada loojuva päikesega või lausa öine taevas ning muuta ka valgustus öiseks.
“Kuu ja päikese valgused on tegelikult väga sarnased või pigem on nende iseloom väga sarnane. Erinev on tumeda heledusaste ja tonaalsus”, leiab Luts.
Öökaadrite taeva välja vahetamine oli lihtne, sest päevastes kaadrites oli taevas sinine ning sinine värv ongi mõeldud efektikaadritega asendamiseks. Päeval filmitud öökaadrid loovad kontrollkeskkonna, kus efektide loojad saavad hõlpsasti muuta taevalaotust, kellaaega ja kõike muud, et päev ööks muuta. Öösel filmitud kaadritega nii teha ei saaks.
Meeskonna lemmikefektid
Frost FX meeskonnas töötas “Tõe ja õiguse” jaoks 25 inimest, kelle hulka kuulusid ka efektimeistrid Kreekast, Kolumbiast ja Egiptusest.
Võiks eeldada, et meeskonnaliikmete lemmikud efektikaadrid on midagi uhkemat ja silmapaistvamat nagu langev kuusk äikesest valgustatud öösel, aga Lutsu jaoks oli selleks hoopis hetk, mil Pearu sulasega kraavi poole jookseb, kui sai aru, et Andres läheb võtab veevoolu takistava tammi maha. Sellesse kaadrisse on lisatud hooned, horisont, muru, taevas ja kiviaed ning kõigele lisaks on see ka veel liikuva kaameraga, aga kõik töötas silmipaitavalt kenasti.
Lisaks tõi Luts välja veel tegelaste taustal olevaid hooneid, mis sai sinna hiljem lisatud. Seda näiteks stseenis, kus hobukaarikul kihutava Pearu naine avab rutuga mehe jaoks väravat. Lemmikute hulka kuulub ka kaader Andresega, kes väljub Pearu aiast. Sinna lisati näiteks Vabaõhumuuseumist võetud hooned ning antud kaadri puhul ei kahtle keegi, et kas need seal ka tegelikult on.
