"Maadeavastaja Pulksoni" nimitegelase häälnäitleja Toomas Krall: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta
Eesti kinodesse jõuab 23. novembril Norra perefilm "Maadeavastaja Pulkson" ("Ekspedisjon Knerten", 2017), kus puuoks Pulksoni häält teeb Toomas Krall.
"Maadeavastaja Pulkson" pakub seiklust Norra looduses. Väikevend kolib Pulksoni ja perega Norra lääneossa. Ühel päeval on Pulkson kadunud. Sõbra päästmiseks võtab Väikevend salaja ette ohtliku ekspeditsiooni. Nüüd tuleb isal nad mõlemad leida. Mägedes tabab kõiki lumetorm. Tagatipuks juhtub see kõik jõuluõhtul.
Pulksoni mõtles välja kirjanik Anne-Catherine Vestly (1920-2008), kes on kirjutanud ka eestlaste ühe lemmikraamatu "Vanaema ja kaheksa last metsas" (Eesti Raamat, 1971). Pulksoni esimesed kolm filmi olid nii populaarsed, et jõudsid Eestimaale lühikeste vahedega 2011.-2012. aastal. Uues filmis on Norra tegijad uued, Eesti häälestajad aga endised.
Krall ütleb, et leidis ossa sisse elamisel Väikevennaga ühiseid mälestusi. Krall on laulnud ansamblis Pasadena, mänginud Salongteatris, andnud hääle Lego multifilmidele, näiteks Lego "Batmani" filmis Supermanile. Üle 20 aasta lavategevust ja mitte ühtegi intervjuud seni interneti andmetel.
Kuidas te rolli sisse elasite?
See Pulkson on ju tegelikult poisi fantaasia temast endast, enda julgem osa. Nagu poiss räägiks endaga, aga see on lennukas ja tuline fantaasia temast, mida ta võib-olla päriselus rakendada ei saa. Siis tulid sellised toredad lapselikud mõtted meelde, mida ise läbi elasin kunagi lapsepõlves.
Teie lapsepõlv möödus ju ka pigem metsas ja õues kui ekraanide taga.
Oojaa. Olin ka maalaps, väike poiss väikeses majas, väikeses elamurajoonis, kus oli mõnus õu ja lähedal mets, jõgi, prügimäed, kus sai väga palju kolatud ja toredaid asju leitud. Hilisemas poisipõlves sai lausa ise ehitatud igasuguseid mehaanilisi asju. Samuti kõik luuremängud, sõjamängud, kõik see tuli meelde. See pole kuskile kadunud.
Milline oli kõige vägevam mehaaniline asi, mille te ehitasite?
Võrr. Leidsime prügimäelt pool mootorit ja hakkasin siis selle ümber ehitama võrri. Siis vahetasin ja kogusin ümberkaudsete majade poistega endale ka neid asju. Sain seda, mis neil oli üle ja andsin, mis mul oli üle. Lõpuks sain võrri kokku ja sõitma. Päris tore oli.
Mis on lastefilmidele pealelugemise võlu?
Minu jaoks ongi esmalt selline endas lapse üles leidmine ja mäletamine, tore meenutus, tore äratundmine endas, et minus on ikkagi see laps säilinud. Seda on vaja toita tegelikult, et elu mitte liiga tõsiselt võtta alati. Teine asi on see, et saab katsetada häälega väga huvitavaid endas peituvaid nüansse.
On ka midagi keerulist selle töö juures?
Seesama asi ongi ühest küljest meeldiv ja lihtne, aga teisest küljest väga keeruline. Keeruline on erinevate karakterite, häälte katsetamine. Avastad neid ja pead mõtlema, milline sobib. Iga asi ei sobi. Seda aitab leida tihtipeale helirežissöör. Siis saab sellega edasi minna.
Teine asi on see, et tegelaskuju tuleb säilitada filmi lõpuni. Vahepeal läheb käest ära, siis tuleb natuke tagasi kerida: “Aa, see on see hääl, tuleb meelde küll!” Muidu läheme mõlemad režissööriga hoogu ja unustame ära selle. Üks hetk avastame, et käest läinud.
Mis on Pulksoni-filmides kõige õpetlikum, mida lapsed võiks vaadates kõrva taha panna?
Võib-olla õpetlikkus ongi see, et kõikidel on oma fantaasia. Me põgeneme oma fantaasiatesse. Tänapäeval tahvelarvutitesse. Põgeneme päriselu eest internetimaailma. Tuleb natukeseks ajaks see abivahend kõrvale jätta, ringi vaadata ja suhelda pärissuhtlust. Väikevenna fantaasiatüüp on nukk, kellega ta räägib ja kes temast aru saab. See võib olla ka väike solvumispõgenemine, et mitte lahendada neid probleeme rääkides. Võib-olla vanematel polnud aega lapsega selliseid probleeme lahendada. Siis ta pidi looma fantaasiategelase, kes neid olukordi parandab ja eemale viib elulistest olukordadest. Mine mängi pärislastega õues, leia sõpru, jookse ringi. See tihtipeale toob lähemale ka endale. Saad juurde kogemusi, kuidas situatsioone lahendada, mitte ainult solvuda ja eemale tõmbuda ning olla tõrjutud.
