Marlon Brando ja Al Pacino - "Ristiisa"

Francis Ford Coppola "Ristiisa" ("The Godfather") kuulub filmiklassikasse, kuid Coppola filmidele omaselt polnud ka selle filmimine meelakkumine, kuigi mitte nii keeruline kui "Tänapäeva apokalüpsise" ("Apocalypse Now") košmaarne võtteperiood.

Harlan Lebo raamatu "The Godfather Legacy: The Untold Story of the Making of a Classic" andmetel tegi Michael Corleonet kehastanud Al Pacino endale liiga, kui hüppas triki ajal autole. Ta väänas jala välja, mistõttu pidi võtetel ringi liikumiseks kasutama ratastooli, karke ja keppi. Tema kõige olulisemad stseenid oli seetõttu vaja ümber tõsta, et Pacino saaks vigastusest taastuda. Sama trikk, kus ta viga sai, jäi isegi kaadrist välja, mistõttu ei saanudki seda filmis kasutada.

Pacino polnud ainuke, kelle tõttu läksid "Ristiisa" võtted väga kalliks maksma. Nimelt pidi legendaarne näitleja Marlon Brando jõudma esimesel võttepäeval New Yorgi Silma - ja kõrvakliinikusse, aga ta jäi Los Angelesest väljunud lennust maha. See tekitas filmi produtsentidele palju peavalu, sest terve võttepäev läks raisku. Brando jõudis järgmisel päeval kohale, aga kahju oli juba tehtud, sest kogu asi läks maksma 40 000 dollarit.



Vahest kõige kuulsam on lugu sellest, kuidas Michael J. Fox sai maailmakuulsa ajaränduri ja rulataja Marty McFly rolli maailmakuulsas "Tagasi tulevikku" ("Back to the Future") triloogias. Eric Stoltz palgati peaossa ja võtted juba käisid, aga režissöör Robert Zemeckis polnud temaga rahul, sest Stoltz polnud ikkagi õige Marty McFly. Temas polnud vajalikku huumorit ja kergust. Võtted jäeti pausile ning peaossa valiti komöödianäitleja Michael J. Fox, kes osutus lausa ideaalseks.

Kuna näitleja vahetati välja ning võtted läksid pikaks ajaks pausile, pidi filmistuudio lisama 3 miljonit dollarit filmi eelarvesse. Kõik ainult sellepärast, et režissöörile ta ei meeldinud. See oli muidugi hea valik, sest Michael J. Fox, kes oli niikuinii Zemeckise esmane valik, tegi sellest kultusfilmi.

Zemeckise arvates oli Stoltz suurepärane näitleja, aga ta ei saanud komöödia osaga hakkama. Sellega nõustus ka produtsent Steven Spielberg ning Universal andis nõusoleku näitleja välja vahetada.

Caseen Gainesi raamatu "We Don't Need Roads: The Making of the Back to the Future Trilogy" andmetel oli Stoltz nendest sündmustest täiesti löödud, kuigi kaasnäitlejad olid siiski rahul, sest Stoltzi meetodnäitleja võtted ajasid kõik võttel hulluks.



Režissöör Billy Wilderi sõnul oli 1959. aasta klassiku "Some Like it Hot" filmimine nagu see hetk, kui oled lennuki peal ja avastad, et sinuga koos on seal veel üks hullumeelne. Ta pidas silmas Marilyn Monroed, kes hilines kogu aeg võtteplatsile ja oli ka päevi, mil ta üldse kohale ei ilmunud. Kui ta platsile aga jõudis, polnud tal tekstid peas või esitas neid nii halvasti, et kõike pidi kogu aeg uuesti filmima. Tema kaasnäitlejad Tony Curtis ja Jack Lemmon vedasid isegi kihla selle peale, et kui mitu duublit läheb Monroel vaja, et stseen purki saada.

Ühe stseeni jaoks vajaliku hetke jaoks, kus Monroe ütleb "Where's that bourbon?", kulus lausa 81 duublit. Režissööril sai villand ning ta kirjutas sahtlite peale, mida Monroe stseeni ajal lahti tõmbab, laused ka ette, aga ta ei saanud isegi siis hakkama.

Need vead läksid väga kalliks. Ed Sikovi raamatu "On Sunset Boulevard: The Life and Times of Billy Wilder" põhjal läks film poole miljoniga üle esialgse eelarve. Miinustesse jäädi lausa üle kahe miljoniga. Wilder tõotas, et ei tööta enam kunagi koos Monroega.



Kurt Russell tegi Quentin Tarantino "Vihases kaheksas" ("The Hateful Eight") väga meeldejääva rolli, aga veelgi meeldejäävam oli see, et Russell lõhkus ära 19. sajandist pärit autentse Martini kitarri, mis laenati võtete Martini kitarrimuuseumist.

Kuidas see kõik juhtus? Nimelt mängib ühes stseenis Daisy Domergue (Jennifer Jason Leigh) kitarri ning vihastab laulusõnade pärast välja John Ruthi (Kurt Russell), kes siis kitarri pilbasteks peksab. Võtetel kasutati tõesti autentset kitarri, aga selle pidi enne stseeni filmimist välja vahetama. Seda aga Russell ei teadnud ning tema haaras hoopis päris kitarri ja peksis selle puruks.

See hetk, kus Leigh karjub "Whoa, whoa, whoa!" ja vaatab teiste poole, on reaalne reaktsioon, sest ta sai kohe aru, et Russell hävitas 40 000 dollarit väärt kitarri.

Martini kitarrimuuseumi juht Dick Boak ütles, et selle sündmuse tõttu ei laena nad oma kitarre enam mitte kunagi välja.



Filmi lavastajale Tippi Hedrenile ja tema abikaasale filmirežissöör Noel Marshallile meeldisid suurt kasvu kiskjad. Vaimustus oli nii suur, et otsustati vändata film, mille tegevus leiab aset kiskjate keskel. Näitlejad oleks olnud ümbritsetud lõvidest, tiigritest ja geparditest.

Paarike võttis ühendust mitmete loomatreeneritega, kellest kõik kinnitasid, et selliseid kiskjaid ei saa näitlejatega koos kaamerate ette panna. Näiteks lõvisid tuleb teineteisele aeglaselt tutvustada, et nad ei astuks omavahel võitlusesse. Hedren ja Marshall vältisid soovitusi ja filmivõtteid alustati 1976. aastal.

Võtted leidsid aset Noel Marshalli rantšos Actonis Californias. Filmivaataja jaoks leiab lugu aset aga Aafrikas. Marshall suutis omal jõul muuta kogu rantšot ümbritseva vägagi tõetruuks. Võttes arvesse ettevalmistusi, läks filmi tegemiseks aega 11 aastat. Selle aja jooksul said väga paljud inimesed tõsiselt kannatada. Kõige rohkem sai kannatada filmirežissöör ja peaosatäitja Noel Marshall ise, kellel kujunes hiljem ka gangreen.

Tippi Hedreni tütar Melanie Griffith oli tollal 17-aastane ja kannatada sai ka tema nägu. Tema näohaavad lapiti hiljem kokku 50 õmbluse abil. Meisterlik filmioperaator Jan De Bont vajas 220 õmblust, sest kannatada sai tema peanahk. Ta vajas 220 õmblust. Abirežissöör Doron Kauperi kõri kisti lahti ja ta oleks äärepealt kõrvast ilma jäänud. Kokkuvõttes sai 85 inimest võtteplatsil kõvasti kannatada.

Isegi peale kõiki kannatusi kukkus film läbi ega saanud kassahitiks.

Allikas: nickiswift.com