Veel üks paar

Pildil on punaselg-õgijad, kes olid koos hallõgijatega aasta lindudeks 2010. Tänavu on aasta linnuks suitsupääsuke, aga teda ma pole veel pildile saanud.

Sarnaselt eelmises loos kirjeldatud kadakatäksidega eelistavad ka punaselg-õgijad pesitsemiseks põõsaid või madalaid puid ja pesa meisterdatakse samuti üsna maapinna lähedale. Avamaastikud ja neil kasvavad üksikud puud-põõsad on punaselg-õgijatele meelepärased just saagi passimiseks ja kiireks sööstuks. Mõnikord kasutavad õgijad saagi varitsemiseks ka rappelendu ehk kiirete tiivalöökide abil õhus „paigalrippumist“. Toituvad nad suurematest putukatest, tirtsudest, väikestest konnadest ja närilistest. Omapärane on punaselg-õgijate komme pista saak „vardasse“ laagerduma. Tegelikult on see viis panna saak „mustadeks päevadeks“ kõrvale. Kui juhtub pikalt olema saagijahtimiseks halb ilm või pole parasjagu kedagi õnnestunud kätte saada, siis on hea mõni orgi otsa aetud ritsikas kõhutäiteks ära ampsata.

Punaselg-õgijad talvituvad kaugel Lõuna-Aafrikas ja mai keskpaiku saabuvad nad sealt põhja poole pesitsema. Neid linde ei ole Euroopas kohatud üksnes Islandil. Eestis pole punaselg-õgijate arvukus kuigi suur ja lind on looduskaitse all.

Sõidan nende lemmikpaikadest piki põldudevahelist teed iga päev mööda. Hõlpsam on kohata siiski isaslinde, aga eile õnnestus mul jäädvustada korraga ühel põõsal istuv paar. Isane on musta kulmumaskiga, halli pea ja heledama kõhualusega. Emane on ühtlasemalt punakas-pruunides toonides.