Edgar Rice Burroughsi kirjutatud menukates Tarzani raamatutes oli nimitegelane Aafrika džunglisse iseenda hooleks jäetud aadlike laps, kelle kasvatasid üles intelligentsed ahvid. Kas loendamatute džunglikiskjate ja verejanuliste salaküttidega võitlev metsmees oli üksnes kirjaniku fantaasia või ammutas tegelaskuju looja kuskilt inspiratsiooni?

1959. aastal ilmus ajakirjas Man’s Adventure artikkel, mille kohaselt veetis 14. Streathami krahv William Charles Mildin 15 aastat Aafrika džunglis. Perekonna dokumentide seast leiti sir Mildini memuaarid, mille kohaselt jooksis tulevane krahv 11-aastasena kodunt ära ning leidis neljamastilisel laeval Antilla tööd kajutiteenijana. 1868. aastal läks alus tormiga põhja ning poiss uhuti kuskil tänapäevase Gaboni või Kongo rannikul kaldale. Mildini sõnul pakkusid lahked ahvid talle toitu ja peavarju, vastutasuks kaasajastas ta ahvide kasutatavaid relvi ning tõi neile elusa tule.

Teismelisena lahkus ta ahvide juures ning sattus ühte pärismaalaste suguharusse, kus abiellus viie kohaliku naisega ning sai neli last. Kui aga naabersuguharu sõda alustas, lahkus noormees külast ning rändas mitu aastat umbes 400 kilomeetrit mööda rannikut põhja poole, jõudes lõpuks kaubanduspunktini. Paari kuu pärast oli Mildin juba Suurbritannias tagasi.

"Tarzani legend"

Võimalik, et Burroughs kuulis Tarzanit luues midagi Mildini seiklusest, kuid ametlikult ta päris-Tarzanit oma raamatus inspiratsiooniallikana ei tunnustanud. Mõned on isegi kahtlustanud, et artikli kirjutanud ajakirjanik mõtles loo välja, sest Mildini imetabasest Aafrika-reisist teistest allikatest pärinevaid andmeid ei ole.

Olgu sellega, kuidas on, ent vietnamlane Ho Van Lang elas päris kindlasti džunglis 41 aastat. 1972. aastal kõigest kaheaastasena põgenes mees koos oma isaga Vietnami sõja eest metsa, kui lennukipomm oli tapnud pereema ning kaks ülejäänud last. Koos ehitati puuonne, tehti puukoorest riideid, joodi jõgedest ja ojadest ning jahiti toidu valmistamiseks rotte. Siiski oli toidusedel tänu lopsakale loodusele märksa rikkalikum ning sinna kuulusid ka puu- ja juurviljad, mesi ning lisaks rottidele ahvid, maod, sisalikud, konnad, nahkhiired, linnud ja kalad.

Paar avastati džunglist alles aastal 2013, kui Ho Van Lang oli saanud 44- ja tema isa 85-aastaseks. Kogu selle aja jooksul polnud neil olnud ühtki kontakti teiste inimeste ja moodsa maailmaga, ent nüüd hakati mehi vaikselt tsivilisatsiooni rüppe tagasi tooma. Kirjelduste järgi oli praktiliselt kogu oma elu metsas elanud vietnamlase rääkimisoskus vähene, ta ei mõistnud aja olemust, ei teinud vahet päeval ja öösel ega teadnud midagi teistest energiaallikatest peale päikese ja lõkketule. Isa oli talle küll rääkinud taevas nähtud lennukitest, ent jätnud muuhulgas mainimata naissoo olemasolu.

"Tarzani legend"

Mõnevõrra teistsugune on 84-aastase Vene päritolu Austraalia elaniku Michael Peter Fomenko lugu, kes hülgas ühiskonna vabatahtlikult 60 aastaks. Gruusias sündinud mees sattus koos perega Austraaliasse sõjapõgenikuna ning oli noorpõlves kõva sportlane, võites üleriigilistel mõõduvõtmistelt medaleid kümnevõistluses ning pürgides isegi 1956. aasta Melbourne’i olümpiamängudele võistlema. Kuid enne katsevõistlusi põgenes ta pere juurest metsa, olles saanud innustust Homerose eeposest “Odüsseia”.

Mees hoidis endal hinge sees krokodillide ja metskultide paljakäsi püüdmisega. Väidetavalt reisis ta pöögist valmistatud kanuuga Cooktownist Paapua Uus-Guineasse, mis teeb üle 500 kilomeetri pikkuse merereisi. Fomenkol oli siiski vahepeal kokkupuuteid tsivilisatsiooniga – näiteks 1964. aastal arreteeris ta politsei, kuna mees kandis vaid niudevööd ning seda peeti ebasündsaks käitumiseks. Samuti leiti mees kord pärast metskuldi rünnakut kaetuna põletikuliste haavadega ning mitmel korral saadeti ta psühhiaatriahaiglasse sundravile. Vabastamise järel naasis ta alati metsikusse loodusesse, kus elas koos aborigeenidega aastani 2012.