25aastasel Emma Carey’l on selja taga vapustav kogemus: ta jäi ellu pärast hirmuäratavat langevarjuõnnetust, mis leidis aset aastal 2013, kirjutab LADBible. Emmale öeldi pärast õnnetust, et ta jääb ülejäänud eluks ratastooli, aga ime kombel leidis ta jõu, et uuesti kõndima õppida. Küll aga ei tähenda see, et kõik õnnetuse tagajärjed kadusid nagu võluväel ja ta jagas hiljuti Instagramis oma jälgijatega üht ebameeldivat seljakeeliku vigastuse kõrvalmõju.

“Selline näen ma välja iga jumalama päev. Mitu korda päevas. Mõtlen, et kuna ma saan kõndida, siis inimesed arvavad, et ma olen seljakeeliku vigastusest täielikult paranenud, aga reaalsus on, et sel on jätkuvalt kõrvalmõjusid, mis ei kao. Üheks neist on see, et ma ei suuda oma põit ohjeldada,” kirjutab ta. “Alguses tekitas see mulle nii hullult piinlikkust ja proovisin seda varjata. Ma ei lahkunud kodust, sest kartsin, et inimesed saavad sellest teada. Ma ei rääkinud kellelegi, miks ma pean kogu aeg tualeti lähedal viibima.” Emma avaldab, et ta jooksis peitu iga kord, kui tal järjekordne “õnnetus” juhtus ja selle varjamine oli tema jaoks väsitav, mistõttu ta ei lasknud kedagi endale lähedale. Pärast pikka aega leidis Emma lõpuks ometi, et ta ei peaks seda enam varjama.

“Sain üsna kiiresti aru, et kui lähen endast välja ja olen vihane iga kord, kui ma püksi pissin, tähendaks see, et olen kuni elu lõpuni iga päev vihane ja endast väljas,” jätkab ta. “Sel hetkel sain ma lõpuks ometi aru — ma elasin üle kuradima langevarjuõnnetuse! Ma ei tea, kuidas või miks, aga ma tean, et see ei juhtunud selleks, et ma elaks depressiivset elu. Ma võlgnesin endale rohkemat. Nüüdseks on sellest möödunud viis aastat ja mul pole enam ühtegi sõpra, kes poleks näinud mind pissimas. Ma räägin inimestele oma kusepidamatusest juba esimese kümne minuti jooksul, kui ma nendega kohtun. Ja nüüd postitan ma ilma pikemalt mõtlemata pildi endast pissiste pükstega rohkem kui sajale tuhandele inimesele.”

Emma selgitas, et tema eesmärk on aidata ka teistel inimestel leppida enda elu ja vigadega: “Minu eesmärk pole nuruda kaastunnet või kiitusi, vaid näidata teile, et on täiesti võimalik mitte hoolida sellest, millest inimesed eeldavad, et sa hoolida võiksid. Lihtsalt seetõttu, et sa oled kasvanud üles uskudes, et teatud asjad on tabud või neist ei tohiks rääkida, ei tähenda, et see päriselt nii ka on. Lihtsalt seetõttu, et inimesed mõtlevad, et sa peaksid millegi pärast piinlikkust tundma, ei tähenda, et sa seda tegema peaksid. Lihtsalt seetõttu, et inimesed sind millegi pärast hukka mõistavad, ei tähenda, et sa peaksid sellest hoolima. See, kuidas sa end millegi pärast tunned, oleneb ainult sinust endast.”

Vapustavalt inspireeriv, või mis?