Film räägib maailmakuulsast tennisetähest Billie Jean Kingist, kes võitleb 70ndatel selle eest, et naistennisistidele makstaks sama palju kui meestennisistidele. Tõsiselt pühendunud peategelane astub julgelt vastu suurtele ja pahadele onudele, kes näevad naise kohta ainult köögis.

Ameerikas peavad kõik olema kangelased või vähemalt püüdlema kangelaslikkuse poole. Billie Jeani Hollywoodilik tegelane lausa nõuab oma kangelase staatust, sest ainult tema, ainuke naissoost isik tervel Põhja-Ameerika mandril, peab tõestama, et naised ei ole ainult kööki mõeldud, vaid ka tenniseväljak on OK.

Selle tõestuseks peab ta pidama maha tennisemängu 55-aastase pensionil oleva meestennisistiga, kes on avalikult ja uhkelt suur šovinistlik notsu. Teema kaldub tennisest feminismist ja naisõiguslastest kõikidele muudele teemadele, mis on seotud naissoo ja naiskangelasega, sest tennis on suurejooneline rahvaüritus, eriti kui ainult ühe matši kanda on see, kas siis naised saavad köögist välja või mitte.

Ülepingutatud kangelaslikkusele vaatamata, on reaalne Billie Jean King tänuväärt kodanik, kes võitles USA-s LGBT õiguste eest ning teda tunnustati selle eest isegi riiklikul tasandil. Ka filmis käsitletakse lesbiteemat, aga õnneks siiski mitte samal otsekohesel viisil nagu tavaliselt heterode seksistseene - paljaks ja tegutsema! Käesolev film kompab aegamööda kahe naise kasvavat armastust, sukeldudes tasaselt ihade ja eneseleidmise maailma.

Peategelasi mängivad Emma Stone, ilmselgelt väga hea rollisooritusega, ning Steve Carell talle omase koomilise joonega. Ühesõnaga on tegu üdini ameerikaliku filmiga sellest imelisest ameerika-maast, kus kõike peab tõestama läbi vaatemängu ning räuskava rahva heakskiidu taustal, sest muidu keegi ei usu, et naised võiksid ka mujal tegutseda, kui ainult köögis.