ARVUSTUS | Muusikadokumentaal "Eesti muld ja Eesti Ruja" tõestab, et on aeg Ruja mängufilmiks

2. detsembril Eesti kinodes loetud päevadeks alustav Tarvo Mölderi muusikadokumentaal "Eesti muld ja Eesti Ruja" ei pruugi teha dokumentaalfilmide või kontsertfilmide osas midagi uut, aga vähemalt tõestab kolme asja: kinodes peaks selliseid filme rohkem olema, Ruja bändist oleks aeg teha võimas täispikk mängufilm ning kinnistab taaskord, et Urmas Alender oli jumal surelike seas.

Kitarrist Jaanus Nõgisto ütleb filmis väga õigesti, kui kuulutab, et Ruja polnud ainult need bändiliikmed ega muud asjaosalised, vaid see oli terve liikumine ja selle põhimõtte tabab suurepäraselt ka Tarvo Mölderi film, mis põhimõtteliselt kolma ossa jaotatuna liigub kontsertfilmi, dokumentaali ja komöödia vahepeal ja see vahest muudabki filmi niivõrd eriliseks: sa naerad, nutad ja laulad kaasa.

20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval Tallinna Lauluväljakul taasühinenud Ruja oli ainult üks asi, aga film keskendub peaasjalikult töösse, mis kulus kontserdiks ettevalmistumiseks ja selle all ei pea ma silmas tehnilist osa, kuigi seda on ka, vaid ikka pikki jammisessioone Ruja erinevate perioodide liikmete ja kontserdiks lavale palutud lauljate vahel. See on ka filmi huvitavam osa, sest kontserdil käisid pea kõik, aga lava taha ja stuudiosse nägid vähesed.

Nõgisto ja Rannapi erisustest ja tülidest on palju räägitud ning seda ideed ära kasutades monteeriti filmi jaoks kokku pikad episoodid nende vaidlustest ja mitte ainult - komöödia loomiseks lõigati kokku individuaalsed intervjuud näiteks Rannapi ja Nõgistoga, kus nad on alati eri meelt ja kui ei ole, siis ikka suudavad leida nurga, et üksteisele vastu rääkida, sest nii suured egod ühte stuudiosse ei mahu, aga üksteiseta ka hakkama ei saa. Proovide jälgimine ja meeste omavaheliste vaidluste vaatamine muutub kiiresti niivõrd heaks komöödiaks, et raske on naeru tagasi hoida ja mõelda, et mängufilmis saaks seda samuti hea režissööri käe all nii orgaaniliselt esitada.

Jah, filmis jagub pikalt kaadreid kontserdilt endast, aga õnneks taandub juba nähtu ja kogetu tahaplaanile ning esikoha võtavad Ruja bändiliikmed, kellel on niivõrd huvitavad karakterid ja omavahelised suhted, et tabasin mitmeid kordi mõttelt, kus on Eesti täispikk mängufilm Rujast. Urmas Alender nägi välja nagu noor Mel Gibson, aga kuna aeg on teinud oma töö, siis teda enam kasutada ei saa. Mida ma tahan öelda? Ruja vääriks mängufilmi ja "Eesti muld ja Eesti Ruja" tõestab seda.

Filmi vahest kõige kummastavam osa tulenes tõigast, et Urmas Alenderit näeme laulmas väga vähe ja sedagi alles lõpus, kuid kuulates uuri noori lauljaid, kes esitasid klassikalisi Ruja lugusid, sai mulle selgeks tõde: Alenderi jumaliku hääle kõrvutamine nendega oleks olnud mõttetu ja lausa alandav, sest ükski neist ei saa tema vastu, nad pole isegi samal kõrgusel ja vaevalt sinna ka kunagi jõuavad. Alenderit meenutades ei kuula mina näiteks mitte Ruja laule, vaid tema kogumikalbumilt pärit lugu "Kui mind enam ei ole" ja sellega kaasa käivat videot - see mänglev kergus, see pingutuseta laulmine, see liikumatu olek, see puhas emotsioon nii hääles kui ka näos. Ükski uutest lauljatest ei suutnud tabada sama maagiat, aga polegi vaja, sest välku ongi pudelisse uuesti raske saada. 20. augustil esinenud lauljad suutsid aga kokku keevitada terviku, mis töötas omas mahlas ja oma nurga alt suurepäraselt ja filmi kontserdiosa on selle ka suurepärasetl tabanud.

Alenderi meenutused saabuvad alles lõpus ja see muudab nukraks nii asjaosalised kui ka filmi tooni. Kahtlen, et keegi kinost päris kuiva silmaga lahkub. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks "Eesti muld ja Eesti Ruja" ei võiks olla hittfilm, sest see on mõeldud eestlastele, Ruja fännidele üleüldiselt, muusikajaloo huvilstele, muusikutele ja muidugi ka neile, kes võibolla ei tea Rujast suurt midagi.

Filmi saab viimast korda Forum Cinemas kinos näha esmaspäeval, 11. detsembril Coca-Cola Plazas algusega kell 19:40.

Filmi toimetaja oli Kaidi Klein.