Võrnole tegi muret kuritegevuse olukord. Ta rääkis, kuidas tal kunagi ammu autol kõik neli ratast alt ära varastati. Ta rääkis ka sellest, kuidas ta 20 aastat tagasi Lasnamäel elades võttis ükskord lifti jahipüssi kaasa, et vargad lõpetaksid ära tema autosse sisse murdmise.

Ta leidis, et vormis inimeste liikumine tänaval aitaks turvatundele kaasa. Tuulas omakorda arvas, et 90. aastatel varastati igal pool palju, aga nüüd on asjad ikka paremaks läinud. Võrno manitses, et ei tohi osta varastatud asju.

Tuulas rääkis, kuidas inimesed kõnnivad mööda pimedat tänavat ja loodavad, et midagi ei juhtu. Ühel päeval pekstakse kedagi Pärnamäel, järgmine päev võibolla juba su kodu juures. "Fluidum, mille pärast Viimsisse koliti, on kadumas," kahetses Tuulas.

Viimsi rahvale valmistab muret, et töö nõuab sõitmist Tallinna, mistõttu on tipptunni ajal Pirita tee ummikuid täis. Probleemi võiksid lahendada targad töökohad Viimsis, aga Võrno ja Tuulas jäid vaidlema, kas tarkade töökohtade paigutamiseks loodud Viimsi Äritare aitab neid luua.

Võrno ütles, et selle nimi on ebaõnnestunud ja tema Äritare avamisel ei käinud. "Tule, võtan sul kätust kinni ja näitan seda kohta," lubas talle Tuulas, kes loodab, et Äritare annab vähemalt mõnele inimesele võimaluse veeta vähem aega tööl käies ja rohkem pere ja sõpradega.

Viimsi ettevõtja Aarne Jõgimaa ütles omakorda, et tal on Miidurannas tehtud heas korras merevaatega kontoripinnad, aga üürnikke pole, sest inimesed tahavad Tallinna.

Korduvalt tõusis küsimus, kuidas valla arengut planeerida. Tuulas arvas, et vaja oleks pikemat plaani, mis kestaks 20-30 aastat. Võrno leidis, et 20 aasta peale ette planeerimine on illusioon.

Kuigi arutelu puudutas peamiselt kohalikke küsimusi, ei kõlas natuke ka EKRE klassikasse kuuluvaid lauseid. "Ma ei taha siia minaretti, ma ei taha siia mošeed, ma tahan, et viimsilastel oleks asjad korras," ütles Võrno.