Hiielaidude pere lugu. Kui kõik võeti käest, töötasid nad end koju tagasi
„See maja on olnud paljude sündmuste tunnistaja. Siin on olnud kodu omadele ja võõrastele. Siin on peetud pulmi ja matuseid, palju sünnipäevapidusid ja töötalguid. See on olnud jahimeeste ja vallainimeste kohtumispaik. Kuid kõige tähtsam on, et siia on omad alati oodatud ja siin on hea olla,” ütleb oma perekonna koduõuel Silja Hiielaid.
Hiielaidude kodu süda on kollakas maja, mille ümber on ehitatud kõik see, mida pere kalliks peab. Kuue põlvkonna vältel on see maja ja seal elanud pered näinud mitut riigikorda ning pidanud tundma neist põhjustatud valu.
Peremeheta tallu jäi elama Ida koos poegade Ülo (14) ja Velloga (9). Nii Vene kui ka Saksa ajal oli maarahva elu keeruline, sest võõrvalitsused nõudsid suuri vilja- ja heinanorme, mille eest maksti sümboolset tasu. Kui venelased taas sisse tulid, läks olukord veelgi hullemaks, sest koormavate normide kõrvale tulid ka repressioonid, hirm ja arreteerimised.
Mõned aastad hiljem sai punaterror kätte ka perepojad. 1946. aastal viidi Ülo Siberisse vangi, sest ta oli seotud Rakvere 1. keskkooli juures olnud punaväelaste ausamba õhkimisega, Vello aga küüditati 1949. aastal. Siberisse viidi ka Ida.
Siberist sai 1954. aastal alguse Vello ja samuti sinna küüditatud Edda armastuslugu. „Seal abiellusime ja sündis esimene poeg Tõnis. Kuigi laiuskraadilt oli see lõuna pool, oli stepis karm kliima. Suvel tolmutuisud, mis tõmbasid üle näo nagu liivapritsiga. Tuul puhus külvid mullahangedesse,” meenutab Edda.
Kodu osteti tuhande rubla eest tagasi
Kui Vello ja Edda koos poja ja Idaga Eestisse tagasi jõudsid, elas nende talus kaks võõrast peret, kokku 13 inimest. Mõnda aega elati kõik koos kolmetoalises talumajas. Üks pere lahkus õige pea, kuid teisega tuli veel paar aastat koos elada. 1959. aastal osteti kodu Vene võimudelt tuhande rubla eest tagasi. Talust laiali veetud varast õnnestus mõned esemed küla pealt kätte saada.
Vaata videost Edda meenutusi Siberist koju naasmisest:
Siberist naastes näis kodutalu nukker ja väsinud. Talu ümbrus oli räämas, ülerahvastatud majja olid püsti pandud vaheseinad ja aknaklaasid olid katki. Vanast rehielamust, kus Ida sündis, oli saanud kolhoosi loomalaut. Sinna läks lüpsjaks tööle ka Edda, kes peale enda loomade hooldas aastakümneid ka kolhoosi vasikaid. Vello hakkas võimaluste piires kärmelt talutehnikat soetama.
1980. aastaks, Edda ja Vello hõbepulmade ajaks sai kodumaja suurema lihvi. Hoonele paigaldati uus laudis ja katus ning teine korrus ehitati välja sedavõrd, et peokülalised said seal magada kui silgud reas.
On näha, et tagasi saadud kodu kallal on Hiielaiud suure armastusega kõvasti tööd tehtud. Taluõuel seisvast rehielamu kivimüürist on nüüdseks kujundatud kiviaed, mis ei saa Hiielaidudele külla sõites märkamata jääda. Eluhoone kõrval seisnud tall renoveeriti, müürid laoti sirgeks. Ka vana lehmalaut on üles löödud ja praegu on seal väike jõusaal.