"Paranoia" (2007) ja "Tagaaken" (1977)

"Paranoia" ("Disturbia") on noortele suunatud põnevusfilm, mis tõstis koos samal aastal linastunud esimese "Transformerite" filmiga Shia LaBeoufi Hollywoodi nõutuimaks näitlejaks.

Vähesed teadsid, et "Paranoia" polnud midagi muud kui Alfred Hitchcocki klassikalise filmi "Tagaaken" ("Rear Window") uusversioon, mis mugandati ümber nii et peategelased oleksid teismelised ning liigsete sarnasuste hoidumiseks asendati veel mitmed elemendid ära. Seetõttu ei saa nimetada seda otseselt uusversiooniks, vaid hoopis Hitchcocki filmist laenavaks uueks nägemuseks.

"Paranoia" ja "Tagaaken" räägivad loo meestest, kes on sunnitud jalahädade pärast kodus istuma ning aega surnuks lööma. Seda teevad nad aga naabreid piiludes ning seda tehes avastavad mõlemad ühe naabri kohutava saladuse. Nüüd peab liikumisvõimetud mehed tõestama, et naaber on hakkama saanud kohutava kuritööga.

Kui Hitchcocki film on filmikunsti meistriklass, mida uuritakse ka filmikoolides, siis D. J. Caruso "Paranoia" on keskpärane ja unustatav põnevusfilm.

Kaks filmi olid nii sarnased, et "Tagaakna" õiguste omanikud üritasid isegi "Paranoia" loojaid kohtusse kaevata, aga ebaõnnestunult.

Kui "Paranoia" ja "Tagaakna" linastusaegade vahel oli 30 aastat, siis DreamWorksi "Haikala loo" ("Shark Tale") ja Pixari "Kalapoeg Nemo" ("Finding Nemo") vahele jäi kõigest aasta.

2000ndate alguses tekkis mitmel stuudiol huvi animatsioonide vastu, mis leiaksid aset ookeanis. Pixar jõudis ette ning 2003. aastal linastus üüratu hitt "Kalapoeg Nemo", kuid kõigest aasta hiljem linastus film, kus olid samuti haikalad, kes keeldusid teisi kalasid söömast. Selleks filmiks oli "Haikala lugu", mis valmis "Kalapoeg Nemoga" samal ajal ning DreamWorksi sõnul olid kõik sarnasused kokkusattumused.

"Kalapoeg Nemo" teenis kinodes tagasi rekordilised summad, seda armastasid kriitikud ning film sai 13 aastat hiljem ka järje "Kalapoeg Dory". "Haikala lugu" polnud nii edukas, see ei meeldinud kriitikutele ning võimalikust järjest loobuti. "Kalapoeg Nemo" kandideeris kokku neljale Oscarile, viies koju parima animatsiooni kategooria auhinna. "Haikala lugu" kandideeris samuti Oscaritel parima animatsiooni auhinnale, kuid ei võitnud.

Pärast "Näljamängude" raamatute ja ekraniseeringute populaarsuse kasvu kerkis kohe üles ka väide, et autor Suzanne Collinsi loodu sarnaneb liiga palju 1999. aastal välja antud Koushun Takami romaanile "Battle Royale", sellel põhinenud mangaseeriale ja 2000. aasta filmile "Battle Royale".

Nii "Battle Royale" kui ka "Näljamängud" näitab düstoopilist ühiskonda, kus noored saadetakse omavahel võitlema ühte kindlasse piirkonda, et nende omavahelist taplust saaks kogu maailm televisiooni vahendusel jälgida.

Muidugi saab "Näljamängude" puhul paralleele tõmmata ka Stephen Kingi 1982. aasta ulmeromaaniga "The Running Man", mille põhjal valmis ka samanimeline film 1987. aastal Arnold Schwarzeneggeriga peaosas.

Sarnasuste välja toomine on siiski põhjendatud: raamat "Battle Royale" ilmus esmakordselt 1999. aastal, "Näljamängud" aga 2008. aastal, film "Battle Royale" linastus 2000. aastal ning esimene "Näljamängude" ekraniseering linastus 2012. aastal.

Kui "Avatar" 2009. aastal linastus, siis revolutsioneeris film 3D tehnoloogia kasutust ehk see tegi midagi, mida paljud üritavad siiani korrata. Lisaks 3D-le, uskumatutele arvutiefektidele ja seninägematu motion capture tehnoloogia kasutamisele, tekitas film lainetuse ka muus osas: seda süüdistati paljude teiste filmide kopeerimises.

"Avatari" kahjuks räägib tõik, et filmi lugu on liiga klassikaline, mis tähendab, et see tundub olevat pea iga teise filmi uusversioon.

"Avatari" süüdistati nii "Pocahontase", "FernGully: The Last Rainforesti" kui ka "Battle for Terra" kopeerimises, aga oli üks põhiline film, millele sarnanes "Avatar" liiga palju ning mida toodi alati välja, kui räägiti filmidest, millest "Avatar" varastas. Selleks oli 1990. aasta Kevin Costneri lavastatud ja 7 Oscarit võitnud klassikaline "valge mees satub pärismaalaste juurde ja õpib neid tundma" film "Tantsib koos huntidega".

Nii "Avatar" kui ka "Tantsib koos huntidega" räägib valgest sõdurist, kelle halvatud jalad takistavad tal sooritada tavasõdurile omaseid ülesandeid, mistõttu saadetakse ta pärismaalastega suhteid siluma. Mõlemas filmis armub peategelane kohalikku ning asub nende poolele, et võidelda reaalse vaenlasega, kelleks on mehe endised kamraadid ehk kolonistid.

Sõtumata faktist, et "Kiired ja vihased" on ideaalne näide filmiseeriast, mis on iga osaga aina paremaks muutunud, peab igaüks siiski tõdema, et seeria esimene osa loodi ainult ühel eesmärgil ja selleks oli Kathryn Bigelow legendaarse "Murdepunkti" ("Point Break") kopeerimine.

Patrick Swayze ja Keanu Reeves asendati Vin Dieseli ja Paul Walkeriga ning surfamise asemel olid illegaalsed tänavavõidusõidud, Mõlemas on tugev annus testosterooni, vähetõenäoliste partnerite vahel kasvav vendlus ning palju stiilselt lavastatud märulit.

"Kiired ja vihased" erineb suures osas ainult sellepoolest, et selle järjed on ajaga paremaks muutunud ning esimesest osast pole jõutud juba teha mannetut uusversiooni, nii nagu juhtus "Murdepunktiga", milles tehti uusversioon 2015. aastal.