Tegelikkuses manati Ida-Virus küll NATOt kui kurjuse kangastust, aga samas seisti suisa järjekorras, et Sikule ja Maalehele arvamust avaldada. Ning NATO lipud (aitäh, Eesti NATO Ühing!) läksid vene keelt kõneleva rahva hulgas kui soojad saiad. Hoolimata sellest, et paljud NATO-vastased nägid seda lippu esimest korda.

Aga NATOst ma Ida-Virus rääkida tahtsin, väga tahtsin, sest Ida-Viru päritolu riigihalduse minister Mihhail Korb sai ju just NATO pärast sule sappa. Pruukis liialt suud NATOsse kuulumise teemal, millel peaks valitsus ühtne olema. Nii leiti.

Aga milline on ida reaalne meelsus? Kas sõna NATO ajab venekeelsel inimesel harja paukselt punaseks ja kisub käe rusikasse? Kas NATOsse kuulumist Eesti puhul hinnatakse või põlatakse? Kas NATO on tõesti tabuteema, millest iitsatanu saab pasunasse?