Anton Aleksejev: ka ratastoolis eurolaulik võib olla rumal
Venemaa, kes rõhutab alati oma erinevust läänemaailmast, on eurolaulikut valides toiminud täpselt lääneliku mõtteviisi järgi.
Niisiis, tänase seisuga Venemaa laulja Julia Samoilova Kiievisse ei pääse, sest esines 2015. aastal Krimmis „Spordi ja headuse maailma” nime kandval festivalil. Ukraina seaduste järgi rikkus ta sellega okupeeritud territooriumidele, nagu Krimmi ja Donbassi Kiievis nimetatakse, sissesõidu korda. Riiki sissesõidu keeld on sellise seadusrikkumise eest pehmeim võimalik karistus.
Ülemraada saadik Anton Geraštšenko ongi juba pakkunud Samoilova karistamiseks veelgi originaalsemat viisi: „Las siis tuleb Kiievisse. Meie aga arreteerime ta ja paneme istuma!” Tõsi, see mõte ei leidnud siiski toetust.
Ent asi on selles, et Samoilova on lapsest saadik invaliid, kes liigub ratastoolis. Kukub välja niimoodi, et Ukraina võimud keelavad puudega lauljal Eurovisionil osaleda.
See kõlab mõistagi küüniliselt. Seadus on küll seadus, kuid võidelda puudega neiuga, pealegi Eurovisionil osalejaga… Kui see lauluvõistlus on oma 2014. aastal valitud „euroopaliku tee” demonstreerimiseks tõesti nii oluline, siis skandaal Samoilova riiki mittelubamise või veelgi enam, tema võimaliku arreteerimise ümber annab Ukraina mainele tugeva hoobi eeskätt sellesama Euroopa publiku silmis.
Ent kas Vene teletöötajate ja valitsuse (Eurovisionist ülekannet tegema pidanud Pervõi Kanal on sisuliselt valitsusorgan) lähenemine on vähem küüniline? Saata Euroopa muusikakonkursile ratastoolis neiu vastab täpselt neile euroopalikele väärtustele, mida Venemaa armastab nii väga hukka mõista. Vahe on mõistagi selles, et Euroopas ja Venemaal suhtutakse puudega ja piiratud liikumisvõimega inimestesse põhimõtteliselt täiesti erinevalt.