Mu filmidesse on tekste lugenud väga erinevad inimesed. Kõikide teiste hulgas paistis just Tõnu tema silma erilise tundlikkusega teksti sisu suhtes. Tõnu suutis imehästi ära tabada sõnumi olemuse, mis tekstis peitus, mis oli filmis sees. Ta oskas seda teksti just niimoodi lugeda, et see jõudis kuulava vaatajani kohale.

See tekitas olukorra, et kui olin temaga koos juba paaris filmis töötanud, ei kujutanud ma oma filme teistsugustena enam ette. Võistlejaid talle enam ei olnud.

Tõnuga oli hea koos töötada. Ta tajus täpselt, mida talt nõutakse, pikalt seletada polnud midagi tarvis.

Tavaliselt vaatas ta filmi enne ära, siis tutvus tekstiga, seejärel pisut mõtles, ja oli valmis lugema. Ei mäletagi, et oleks olnud olukorda, kus tal midagi korrata tulnuks. Teiste diktoritega esines seda tihti.

Mulle isiklikult jäi temast mulje kui tagasihoidlikust inimesest, inimsõbralikust peale selle.

Praegu tunnen, et ega ma väga palju filme enam teha ei jõua, aga kui siis… ma ei tea kellega. Tõnu lahkumine on minu jaoks suur hoop.