10. "Supilinna Salaselts" (2015)
Oli aeg, kus Eesti filmi ainukene suur pluss oli tugev näitlejatöö ning sügav sisu, siis nüüd võime öelda, et ka produktsioon hakkab minema arvestavale tasemele. Suurepärane tunne oli vaadata mootorpaadiga tagaajamist, kõrgeid kraanaga tehtud kaadreid, droonide kasutamist ning eelkõige enneolematut helikvaliteeti. Enamasti on Eesti filmide ja telekanalite probleem ülihalb helikvaliteet, kus suures osas on jutust keeruline aru saada ning igasugused efektid on nagu õrn taustakaja.
"Supilinna salaselts" toob endaga suurepärase heli, äärmiselt sobiliku ja rahvusvahelisel tasemel muusika ning monteerimine ja valgustus on oma ala parim - vähemalt mida olen Eesti filmide juures näinud. Stsenaariumit peaksin samuti kiitma, sest minul oli väga lõbus, lastel oli lõbus ning aeg läks väga kiiresti. "Supilinna salaselts" jutustab lõbusa loo neljast seiklushimulisest lapsest Tartus, kes armastavad müsteeriumeid lahendada ning aardeid otsida. Ühel päeval võtab linnas võimust salapärane haigus ning ainult need neli seiklushimulist last suudavad leida vajaliku vastumürgi enne kui on liiga hilja. Film tekitab hea tunde, näitab meie ilusat riiki suurepäraselt ning raske on kurta raske elu üle Eestis, kui vaatad neid lõbusaid noori lapsi lahendamas müsteeriumit mööda ajalooliselt ilusat Tartu linna.
"1944" on 2015. aastal esilinastunud Eesti sõjafilm, mille on taaskord lavastanud Elmo Nüganen. Filmi keskmes on Teise maailmasõja sündmused Eestis 1944. aastal, ulatudes ajaliselt Sinimägede lahingust juulis kuni Sõrve sääre vallutamiseni Punaarmee poolt novembris. Narratiiv käsitleb sõjasündmusi nii Saksa armees kui ka Punaarmees sõdinud eestlaste silme läbi. Stsenaariumi autor Leo Kunnas on öelnud, et tegelaste loomisel ta toetus 12 inimese mälestustele."1944" jõudis kinodesse 20. veebruaril 2015 ja kogus avanädalavahetusel 19 030 vaatajat, mis oli Eesti filmi avanädalavahetuse vaatajarekord.
Martti Helde on 26-aastane aktiivne ja julge lavastaja, kelle 2010. aastal kirjutatud käsikiri "Risttuules" (koostöös monteerija Liis Nimikuga) jõudis märtsi lõpul Eesti kinodesse. Noore mehe esimene täispikk film on tugevalt eksperimentaalne, kus tegelased ei liigu ega räägi (elavate piltide ehk tableau vivant stiilis) ning ainsaks saatvateks helideks on Pärt Uusbergi muusika, õõvastav kaadriväline tegevustik ning Laura Petersoni narratsioon läbi tumeda ajaloolise perioodi. Tõeliselt kiiduväärt töö."Risttuules" räägib Erna Tamme ja tema perekonna loo alates küüditamisest Siberisse kuni kaua igatsetud kodumaa pinnale naasemiseni. Lugu põhineb Erna reaalsetel kirjadel oma mehele Heldurile, kellega teel Siberisse mindi lahku.
Kuidas olla hea inimene? See on põhiline küsimus, mis minul filmi "Mandariinid" jooksul peas kohta otsis. On väga lihtne minna närvi, tigedaks ning hakata süüdistama kõiki ja kõiges. Keegi kusagil on alati süüdi kellegi muredes ning probleemid saab lahendada ainult sõimates ja sõdides. 20. sajand on ajaloo kõige verisem aeg ning filmis olev sõda ja maadejagamise probleem ei ole erand. Film annab meile ainulaadse pilguheidu grusiinide ja tšetseenide vahelistesse suhetesse, nende probleemide pealiskaudsetesse tagamaadesse ning nende kultuuride imelisele pakutavale varale. Olen tohutult üllatunud, et Gruusia päritolu film suudab tabada niivõrd meie kui eestlaste stoilist olemust.
Tunnistan, et igasugune sõjateemaline arutelu on minu jaoks igav ning suurem osa filme samal teemal ei ole piisavalt lummavad, et anda rohkem kihte kui propaganda patriotismile. "Mandariinid" on tugevalt patsifistlik looming, mis väärib vaatamist igalt silmapaarilt, kes soovib olla hea inimene. On aasta 1992. Abhaasias. Abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa. Põline eestlaste küla mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud, sest sõja lähenedes on eestlased oma kodumaale tagasi pöördunud. Külla on elama jäänud vaid Ivo ja tema naaber Markus. Sõda jõuab külani, toimub grusiinide ja abhaaside verine lahing. Ivo ja Markus leiavad lahingupaigalt kaks ellujäänut – abhaaslase Ahmedi ja grusiini Nika. Nii satuvad ühe katuse alla kahe vastasleeri võitlejad.
Väikese tütre sünni tõttu olin mõnda aega eemal filmidest kirjutamisest ning iga võimaliku kinofilmi vaatamisest. Olen skeptik ning tunnistan, et enamasti on kohalikud filmid liiga äärmuslikud ning kindla peale minekud, tehes need igavaks. Depressiivsed kunstifilmid ei ole samuti võõrad. Samal ajal saan aru kohalikest tingimustest ning võimalustest, kus kõige suurem piirang on raha ja võimalused. Nendes tingimustes on Ilmar Raag tõeline võlur, kes läbi kohmetu lonkamise ja pool pimeda kompamise on teinud suurepärase filmi, mis on taseme näitaja igal pool maailmas. Suur aitäh selle elamuse eest, Ilmar.
30-aastane Kertu on elanud oma isa tugeva järelvalve all terve oma elu. Tema hell iseloom jätab naisest aeglase mõtlemisega mulje, mistõttu on tema eraklik ja omaette. Ühel päeval võtab Kertu ette julge sammu ning saadab postkaardi tähtsa sõnumiga Villule, kes on kohalik joodik ja naistemees. Antud teos läheb süviti Eesti külaellu ja näitab, kuidas Eesti mees ja naine armastavad - ilusalt.
5. "Nimed Marmortahvlil" (2002)
Võib-olla üks tuntuimaid Eesti Vabadussõja filme, mis on tehtud. Elmo Nüganeni meistritoes on mõnus ja piisavalt stabiilne, et seda kord või kaks iga aasta jooksul vaadata. Nüüdseks juba 15 aastat vana film on kohalik filmiklassika ning kindel valik, kui tunned ennast patriootlikuna. Aasta 1918. Euroopa kaardile on sündinud uus riik – Eesti Vabariik. Filmi keskmes on tavalised koolipoisid, kes ei pidanud paljuks minna oma riigi iseseisvuse eest võitlema. Filmi peaosaline on Henn Ahas, kes alguses küll kahtleb koos kaaslastega sõdima minna, aga järele mõeldes otsustab ta siiski oma klassivendi ja riiki aidata. Koolipoistel tuleb lüüa raskeid lahinguid mitmes kohas. Kas saadakse tasuks armastus, isamaa või jäävad neist poistest mälestuseks vaid nimed marmortahvlil?
4. "Siin me oleme!" (1978)
"Me oleme Tallinnast ja me maksame!". Antud teos on täis meie kõnekeele ülevõtnud kuldtsitaatidest ja suurepärasest huumorist. "Siin me oleme!" on Eesti Telefilmi 1978. aastal tehtud ülipopulaarseks osutunud komöödiafilm. Linalugu on loodud Juhan Smuuli monoloogi "Suvitajad" ainetel. Ilusal suvepäeval saabub Muhumaa tallu kapriisne proua Kohviveski koos abikaasa Johniga Tallinnast, auto tagaistmel kaasas kuraasikas Punapea. Seltskond on otsustanud suvepuhkuse veeta kaunis looduses, kuid Kohviveski kapriisid pööravad rahuliku talumajapidamise igapäevaelu peapeale. Kohviveski lööb peremees Ärnil kingakontsaga huule veriseks ning satub kaklusse Punapeaga, haarates tal peast kauni punase paruka. Selgub, et Punapea on lahutanud abielu ning elab ilmselt südamevaluga.
Talu peretütre Liina ning kalalaeva madruse Timmu vahel tärkab armuleek; paarike otsustab abielluda. Punapea aga lahkub puhkuselt omapäi, südames peremees Ärni soe sõna ning soovitus uuesti abielluda ja ikka Muhumaale neid vaatama sõita. Kohviveski ja John lahkuvad talust, kuid nende automootor puruneb. Tee ääres peatub Volga, millest ulatab kaardi mees, keda John "hulluks" oli pidanud. Visiitkaardilt selgub, et mees on hoopis lugupeetud psühhiaater Aadu Kadakas. Tempokas ja hullumeelne heatujufilm näitab, et eestlane ei ole alati allavajunud suunurkadega, kangekaelne ja kuiv. Põlvkondade piire ületav kunstiteos.
3. "Viimne Reliikvia" (1969)
"Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969. Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat. Tegemist on filmiga, mis on eelkõige tuntud muusika ja huumorikildude poolest. See on see teos, mida meie emad ja isad koguaeg tsiteerivad ja siis omavahel piinlikult irvitavad või mida naabrinaine sügisel lehti riisudes vaikselt ümiseb. Pole paremat aega teha mõnus retro- ja nostaligaretk kui ühel Eesti iseseisvusnädavahetusel.
"Sügisball" on 2007. aastal valminud Eesti draamafilm, mis on inspireeritud Mati Undi samanimelisest romaanist. Filmi lavastaja Veiko Õunpuu määratleb filmi žanriliselt, kui süsimusta komöödiat üksindusest, ahastusest ja lootusetusest. 2011. aastal valisid filmiajakirjanikud, õppejõud ja spetsialistid filmi Eesti läbi aegade parimaks filmiks. "Sügisball" räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda ühendab üksindustunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias.
Üksikema Laura vaatab telerist "Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust šveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt. "Sügisball" räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Samas leidub seal muigeid ja absurdi ning mõni vastavalt häälestunud vaataja võib isegi laginal naerda saada. Antud teost on raske raamistada, kuid midagi selles on väga eestlaslikku. Kogu see olustik kirjeldab meie veidrat väikeriigi ühiskonda, kus oleme usuvabad horoskoopide ja eneseabi sõltlased, üksikud inimesed, kes ei oska üksteisega kontakti leida. "Sügisball" on imeline teos nii romaanina kui filmina. Veidralt kütkestav ja ebamugavalt lummav.
"Kevade" on 1969 valminud Eesti film, mis põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade". 2002. aastal valisid eesti filmikriitikud "Kevade" läbi aegade parimaks Eesti mängufilmiks. 30. aprillil 2012 kuulutati "Kevade" Eesti sajandi filmiks ja kas on keegi, kes vaidleks vastu? "Lugu räägib klassitäie möödunud sajandi alguse laste koolielust, mõisapoiste parve põhjalaskmisest, Liblet ähvardavast vallandamisohust. Oskar Lutsu "Kevade" tähistas juba ilmumisel noorust ning kannab nooruse ja selle meenutamise tähendust tänapäevani. Arvo Kruusemendi lavastaja filmidebüüt on tänu noorte osatäitjate energiale endiselt elav. "Kevade" kogus esimese linastusaastaga üle poole miljoni vaataja. Üle Nõukogude Liidu vaatas filmi 8,1 miljonit silmapaari. Raske on leida inimest, kes poleks praeguseks hetkeks seda imelist filmiklassikat juba mitmeid korda näinud ning hea asi "Kevade" juures on see, et see on aegumatult hea. Vaata täna, homme ja ülehomme - ei väsi sellest filmist vist kunagi.
