ARVUSTUS: Eesti filmikunsti meistriteos "November" toob Kivirähki romaani stiilipuhtalt kinolinale
Niisiis suhtusin projekti esialgu küllaltki ükskõikselt, selge skepsisega, kuna ei suutnud sugugi aduda, kuidas "Rehepapist" kasvõi hüpoteetiliselt koherentset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.
Kaadrid, mida filmi promomaterjalist näha sai, meenutasid kangesti Robert Eggersi sünget õuduslugu nimega "Nõid" ("The Witch"), mis umbes aasta eest ka siinmail kinodes jooksis – pole siis ime, et ootusärevus esilinastuse eel kõrgustesse tõusis. Eestis on aeglaseid filme vändatud küll ja veel, mõni võiks seda lausa meie firmamärgiks nimetada, kuid säärast ürgset ja rusuvat ängistust (mitte ajada segi näiteks "Klassi" või "Mandariinide" depressiivsusega) pole mul kodumaises kinos varemalt kohata õnnestunud. "Novembris" on see täiesti olemas.
Samas ei saa väita, et "November" teab mis masendav oleks: aeg-ajalt saab ka nalja ja üleüldse on kogu teosel mõnevõrra absurdsevõitu maik küljes. Ilmselt kehtib sama ka Kivirähki romaani kohta, ehkki tolle puhul on huumor vähe dominantsemas rollis, ja loo pisut nukram alatoon, mis totrate juhtumiste abil lõpuks välja joonistub, jääb kõlama pigem järelmõttena. Niisiis on ekraniseeringus raamatu luustik mõnes mõttes pahupidi pööratud: kistud välja "Rehepapi" tõeline iva ning romaani koomikat garneeringuna tarvitatud. Säärase lähenemise tõttu "November" nii hästi töötabki.
Filmi vähesed puudujäägid tulenevad algmaterjali iseäralikust vormist ja laadist, mida originaalitruult kinolinale tuua tõeline katsumus on. Ausalt öeldes on see ka ainus põhjus, miks "November" minult maksimumpunkte ei teeni: üksikud jaburused, mis filmi terviklikkuse ja tõsiseltvõetavuse hinnaga raamatulehekülgedelt poolvägisi kinolinale on toodud, jätavad üleüldise kunstilisuse ja väljapeetuse kõrval kehva maigu suhu. Peamine häda ongi vast filmi lõpuga, mis eriti naturaalset kulminatsiooni ei leia: ilmselt oleks olnud targem viimase veealuse stseeniga loole punkt panna.
Sellega probleemid ka piirduvad: tegemist läbinisti stiilse ja kvaliteetse kinotükiga, mis mulle juba esimese vaatamisega niivõrd sügava mulje jättis, et ma seda üheks Eesti filmiajaloo õnnestunumaks teoseks tituleerida sooviks. Võib-olla olen esialgsest lummast pimestatud, ehk vaimustas mind filmi erakordne stiilipuhtus, millega kodumaist folkloori varem kombineeritud pole, vahest on tegu tõepoolest pretsedenditu õnnestumisega – mine sa tea. Tõsiasi on aga see, et "November" on nii filmikunstiliselt kui kultuuriliselt olulise tähtsusega: Rainer Sarneti raudne lavastajakäsi on valanud tõetruu eestluse maailmaväärilisse vormi.
