Lutheri vabrik asus samanimelises kvartalis, praeguse Pärnu maantee lähistel ning sai alguse juba 18. sajandi lõpus kuid kulminatsioon müügitegevuses toimus 20. sajandi alguses. Algselt lina ja soola vahendamisega tegelenud ettevõte alustas hiljem ka puidutöötlusega. 19. sajandi lõpus ehitati oma saeveski, ning tegeleti peamiselt kirstude ning toolide tootmisega.

Firma esimeseks masstootmise artikliks oli aga tol ajal eriti moodsaks materjaliks peetavast vineerist põhjaga tool, mille valmistamise jaoks ehitati vendade Lutherite poolt spoonimismasin. Hiljem lisandusid tootekataloogi ka kontorimööbel ning muud tüüpi treitud mööbliesemed. Peale veekindla liimi leiutamist vendade nõbu poolt kindlustati ka edu välisturgudel ning alustati importi Inglismaale.

20. sajandi alguses hakati vineeri müüma ka rongikupeede valmistamiseks, eelkõige just Inglismaale, Prantsusmaale ja Belgiasse. 1914. aastal suri üks vendadest, Christian Luther, ning see märkis teatud määral tehase tippajastu lõppu. Kadus vene tooraine ning turg, Inglismaal avati uus vineeritehas, ning ka esimene maailmasõda muutis olukorda keerulisemaks. Peale sõda jätkas Lutheri vabrik peamiselt vineerimööbli tootmisega ning seda üsna edukalt kuni 1940. aastani, mil ettevõte natsionaliseeriti ning nimetati ümber Tallinna Vineeri- ja Mööblivabrikuks.

Lutheri vabriku mööbel oli lisaks oma meeletule innovaatilisusele, mille eest hoolitsesid vennad Christian ja Carl Luther, ka kvaliteetne. Protsess mööbli valmimiseni oli keerukas ning aeganõudev. Piltidelt võib näha puidukogust, mis oli vajalik vabriku nõudmise täitmiseks ja ka vabrikuhooneid koos ümbrusega. Lisaks saab imetleda ka stiilinäiteid Lutheri vabriku mööblitoodangust sõdadevahelisest ajast.

Vaata fotosid!

Videot vabriku tööst 1955. aastal saab vaadata SIIT!