Andrei Hvostov: Mis minu ja Yana Toomiga Süürias tegelikult juhtus

Kuidas kavalad araablased ja kavalad venelased Europarlamendi saadikuid Aleppoga meelitasid ja siis neile hoopis midagi muud näitasid.

14.detsembril helistab mulle Yana Toom ja küsib, kas ma tahaks minna Alepposse. Viimati käsin Oriendis Eesti sõjaväelastega Bagdadis. Ei meeldinud. Mulle üldse ei meeldi reisimine. Vingerdan nagu vürst Bolkonski, kes ei taha Nataša Rostovaga plaane pidada. Nõustun ohates, sest džentelmen ei lase daamil minna üksinda röövlikoopasse.

Minus äratab Aleppo plaan algusest peale kahtlust. Oleks ma Süüria sõjaväelane, siis ei lubaks ma ühelgi Lääne poliitikul sellesse linna minna. Juhtub temaga seal midagi, võetakse mul pea maha. Ja Süüria diktaatoril Bashar al-Assadil on samuti eurosaadikute surnukehasid vaja nagu eeslile kaktust saba alla. Aga samas… mine tea – äkki on ELi vippidel mingid mulle teadmata võimalused? Pealegi – kuna Aleppo minekut valitsusvägede kätte on kujutatud Vladimir Putini isikliku võiduna, siis võib-olla tahavad venelased „Lähis-Ida Stalingradi“ geistunud ja mökustunud läänlastele demonstreerida, pannes kogu oma spetsnazi ja „wagnerlased“ ja kes neil seal kõik veel on Lääne vippide elu valvama. Pagan teab.

Mida ma aga kindlalt tean, on see, et...