Aastatega olen õppinud mõistma, et kultuur ja loovus on ühiskonnas väga mõjusad valdkonnad ja väärtused. 2009. aastal, kui alustasime festivali Tallinn Music Week, oli meie missioon konkreetne ja selgepiiriline. Meie eesmärk oli anda uus hoog Eesti muusika rahvusvahelistumisele, ettevõtlusele ja ekspordile. Tallinn Music Week sai loodud tööriistana suurema protsessi käivitamiseks. Mida aastad edasi, seda rohkem leidsime, et suudame Eesti riigile ja ühiskonnale pakkuda veel toetavaid tegevusi: töötada teadlikult Eesti rahvusvahelise kuvandiga, muuta Eesti ja Tallinn järjest tuntumaks ja atraktiivsemaks reisisihtkohaks, genereerida pidevalt rahvusvahelist meediakajastust ja julgustada Eesti loovaid inimesi selles protsessis osalema. Luua foon, et on võimalik pidevalt paremaid tulemusi saavutada, kui selle nimel teadlikult töötada.

Oleme harjunud nentima, et Eesti on pisike, seega on eksport majanduskasvu jaoks äärmiselt oluline. Eksport on tegelikult suurema protsessi jäämäe tipp. Millest on võib-olla puudu jäänud, on põhjalikum käsitlus sellest, millistest komponentidest üldse rahvusvahelistumine koosneb. Ma väidan, et eelkõige avatud suhtlusest. Mõistmine, dialoog, koostöö, avatus, oskus suhelda ja suhestuda on baaseeldused, et elementaarne koostöö saaks käivituda. Seda valdkondi läbivalt – kultuuris, ettevõtluses, hariduses jne. Eksport on selle, tihti oluliselt inimlikuma protsessi rahaliselt mõõdetav lõpptulemus. Aga oma olemuselt on eksport tegelikult ju ühesuunaline egoistlik protsess. Kõigepealt tuleb olla hea koostööpartner, olla huvitatud ka teistest, tekitada kahesuunalist liikumist, mitte ainult agressiivselt müüa. Oskus pidevalt analüüsida, mis võiks vastaspoole huvi olla, ongi empaatia.

Minu käest on tihti küsitud, miks mina ja ka suur osa TMW meeskonnast (aga kaugeltki mitte ainult) algatusega Sõbralik Eesti liitusime või miks me selle algatasime. Kohale jõudis tõdemus, et kui me ühiskonnana anname märku, et pole valmis rahvusvahelises kogukonnas avatud ja panustava partnerina osalema, siis võime tegelikult ka ekspordi kasvust suu puhtaks pühkida. Ei saa ainult võtta, tuleb ka anda. Loogiline.

Praeguseks oleme me ettevõtte Musiccase (firma, mis muu hulgas korraldab Tallinn Music Weeki, aga ka Tartu muusikanädalat, Kumu Ööd, viimati Slushi avapidu koos EAS-i ja Eesti ettevõtetega) meeskonnaga oma tegevuse laiemalt ümber mõtestanud. Meie eesmärk ei ole lihtsalt cool’id sündmused, meie eesmärk on mõju. Anda oma panus nende väärtuste arendamisele, mida ühiskonnas oluliseks peame. Näeme, et meie sündmused ja meie ühendatud pädevused-oskused on arvestatav soft power-kommunikatsioonitööriist, et koostöös samamoodi mõtlevate partneritega ühiskonda edasi viia.

Mis on teie enda jaoks kõige olulisem saavutus?

Ma olen väga protsessile suunatud inimene, mulle meeldib mõtestatud areng – püsiv joon, milles projektid ja üksikud komponendid moodustavad tervikliku mõtteviisi. Ma ei saagi siin nimetada üksikprojekte või saavutusi, pigem olen rõõmus selle üle, et on näha arengut ja tulemusi. Et Eesti muusikal ja üldse loomevaldkonnal läheb iga aastaga paremini. Et meie riigis on tekkinud arusaamine, et riigi ligitõmbavus koosneb paljudest komponentidest, mille tõsiselt oluline osa on ka kultuurisündmused. Et loovuspoliitika, mis on praegu küll veel kaugel sellest, et seda saaks nimetada riiklikuks prioriteediks, on siiski sammhaaval aina rohkem tunnustatud ja mõistetud. Kõige keerulisem on muuta sissejuurdunud mõttemustreid ning inimeste ja organisatsioonide harjumuskäitumist. Kõik see, mis on seotud muutuste läbisurumisega, on selline enda läbi kiviseina uuristamise töö. Säärane eesmärgistatud protsess hõlmab endas paljude inimeste sadasid tegevusi igal nädalal. Ma usun, et muutust viiakse ühiskonnas läbi ainult nii, et seatakse eesmärk ning lepitakse kokku tähtaeg, tegevusplaan ja vastutavad isikud. Tegelikult on see võimas, mida saab saavutada, kui siht on selgelt sõnastatud ja õiged inimesed asja kallal.

Kõige keerulisem on muuta sissejuurdunud mõttemustreid ning inimeste ja organisatsioonide harjumuskäitumist.

Meie ettevõtte ja festivali plaanis on mul praegu aga kõige suurem heameel selle üle, et meil on lõpuks selline meeskond, millest olen tõesti aastaid unistanud. Meil on koos minuga püsivalt seitse inimest, kellega koos saame iga päev mõelda, tegutseda, planeerida. Heades, väikestes, dünaamilistes ja motiveeritud meeskondades, mis oskavad parimal moel rakendada mitmesuguseid kompetentse, on võimas jõud. Olen püsimeeskonnast unistanud kaheksa aastat, sellest hetkest, kui festival loodi. Ütlen kohe, et on meeletu pingutus iga kuu palgaraha leida (ja tööjõumaksud on Eestis karmid) ja arveid maksta, aga teisiti edasi areneda enam võimalik ei olnud. Usun, et me saame hakkama.

Mõjukuse ja tuntusega kaasneb ka suurem vastutus kasvõi sotsiaalmeedias välja öeldud sõnade puhul. Kas saadud tunnustused (aasta kodanik, teenetemärk jne) on teid ka sõnavõttudes järjest ettevaatlikumaks muutnud, sh sotsiaalmeedias?

Iga tunnustus on mulle tulnud üllatusena, millest olen teinud enda jaoks ühe peamise järelduse: ma teen alati ja kõike üksnes sellest lähtudes, mida õigeks pean. Minu motivatsioon tegutseda on otseselt seotud sellega, kuidas tajun, milline tähendus on meie tegevusel ühiskonnas. Pean lugu inimestest, kes on ausad ja väljendavad seda, mis on nende tõekspidamised. Kes ei räägi ainult sellest, mis on neile kasulik. Ma ei ole kunagi midagi ütlemata jätnud, küll aga õpin endiselt kannatlikkust, mõistmist ja kuulamist. Trumpi võit ja Brexit on sündmused, mis panevad tõsiselt mõtlema nende kommunikatsioonimullide peale, mille raames oma suhtlusvõrgustikes müttame. Me näeme tõestust selle kohta, et see tee viib meid ummikusse. Ainus tee edasi on panna rohkem teadlikku rõhku kuulamisele, mõistmisele, dialoogile. Ma kaalun nüüd hoolikamalt, kas tasub esimese asjana avalikku ruumi loopida käredat kriitikat või resoluutseid statement’e, ning valin pigem kiita, tunnustada ja selgitada. See ei tähenda iial, et muutun häguseks selles, mis on minu arvates eetiline ja mis mitte, kuid olen teadlik, et tihti on suur mõju ka hääletoonil ja kõneviisil. Ma usun, et me kõik oleme väga tugevalt mõjutatud üleüldisest suhtlusatmosfäärist, mis meid ümbritseb. Seda nivood tuleb teadlikult hoida viisaka ja teineteist austavana. Kellelegi kohta kätte käidata, midagi sarkastiliselt kritiseerida – see on ju maailma kõige lihtsam asi. Meil on eesti keeles tekkinud president Ilvese sõnauselt uus ilus sõna – tundetaip, oluline mõiste, millel on oluline tähendus.

Kes on teie jaoks praegu Eesti mõjukaim inimene?

Mõjukas inimene on minu jaoks keegi, kes oskab sõnastada midagi sellist, mis meid kõiki edasi viib ja edasi arendab, kelle sõna ja mõte kannab ning kes oma visiooni ka reaalselt ellu viib. Kristi Liiva, aasta kodanik 2016, on üldisemalt kujundanud Eesti arvamuskultuuri, Riina Raudne on oma selge argumentatsiooniga suutnud muuta ka minu isiklikku vaadet alkoholitarvitamisele, Ülle Madise sõnastab täpselt ja teraselt olulisi teemasid, president Kersti Kaljulaidi sõnavõtud on sügavad ja väärtuspõhised.

Rõõm on näha, et aina rohkem kandvat visiooni kostab ärivaldkonnast. Viimati lugesin Viljar Arakase intervjuud, meelde on jäänud Erkki Raasukese intervjuu juhtimiskvaliteedist. Mulle läksid väga korda meestearst Margus Punabi mõtted meeste ja naiste rollide kohta saates „Plekktrumm”, väga hea intervjuu ilmus Telliskivi loomelinnaku ja Solarise keskuse juhi Jaanus Jussiga linna planeerimisest. Ja loomulikult meie endine president Toomas Hendrik Ilves. Meie ühiskonna inforuumi kvaliteet sõltub kõigist nendest mõtetest ja visioonidest, sellest moodustub üldine mõttekvaliteedi nivoo. Seda tuleb hoida ja kultiveerida. Inimeste ideid ja panuseid tuleb austada.

Rõõm on näha, et aina rohkem kandvat visiooni kostab ärivaldkonnast.

Vaatan praegu mõjukaimate edetabelit – kultuurivaldkonna 30 mõjukama inimese hulgas on kuus naist, üldtabelis on 195 nime seas 29 naist. Suhtarv on meeste poole pehmelt öeldes tugevalt kreenis. Kas meeste ülekaal oluliste otsuste tegemisel on teie jaoks igapäevastes tegemistes tuntav-nähtav?

Päris karm tõdemus on see statistika tegelikult. Käes on aeg, mil me Eestis ei saa enam seda teemat vältida. Meil on vaja selget riiklikku strateegiat, kuidas suurendada naiste rolli nii riigi juhtimises, ettevõtluses kui ka avalikus ruumis. Ja siin kehtib täpselt sama printsiip: kui tuvastatud on probleem (Eesti meeste-naiste 30% palgalõhe on Euroopa tipus!), siis tuleb seada selge eesmärk ja käivitada tegevusplaan, kuidas probleemi likvideerima hakata. Heaks tavaks peab saama, et avalikel konverentsidel, esinemistel, telesaadetes ja muudes meediaväljaannetes saavad sõna 50% ulatuses naised. Jah, ma tean juba ette, mida selle peale öeldakse – naisi on nähtavatele positsioonidele raskem leida. Tõsi, alguses ongi raskem. Puhtstatistiliselt on see aga nonsenss, sest 2015. aasta andmete kohaselt on Eestis 53,2% naisi. Oleme maailma esikümnes seitsmendal kohal riikide seas, kus naisi on rohkem kui mehi. Miks Eesti naised valivad pigem nähtamatud olla? Siin on ainest tõsiseks analüüsiks soorollide ja võrdsete võimaluste teemal. Kui me ei oska targalt kasutada 53,2% oma elanikkonnast, siis kaotab sellest kogu riik. Tallinn Music Weeki konverentsi planeerimisel otsustasime kaks aastat tagasi, et meie eesmärk on 50% naiskõnelejaid. Parim tulemus, mida oleme saavutanud, on 43%, aga 50% on endiselt meile sihiks ja me päriselt ka näeme, et me mitte ainult ei tegele seeläbi naiste mõju suurendamisega, vaid sellest võidab ka meie programm – oleme suunatud uute talentide ja ideede leidmisele ning seeläbi ei langeta ka liiga palju ilmselgeid the-usual-suspects-otsuseid.

Kui rääkida kultuurivaldkonna mõjukatest naistest, siis ei saa mainimata jätta Anne Ermi, Tiina Lokki, Jane Oblikast, Olga Temnikovat, Sirje Helmet, Maarja Nuuti, Sandra Sillamaad, Maarja Kangrot, Evelin Võigemasti, Viivi Luike, Kristiina Ehinit, Kristiina Alliksaart, Mari-Liis Lille, Marje Jurtšenkot. Vapustavad naised kõik.

Mis on praegu käsil olevad või eesootavad olulisemad projektid?

Praegu on meil käimas Tartu muusikanädal, mis sai avalöögi neljapäeval pop-up-kontsertide ja vestlustega üle Tartu linna ning kulmineerub täna, reedel sTARTUp Day ärikonverentsi ja Tartu muusikanädala kontserdifestivaliga uues ja vanas ERM-is. Mul on suur austus initsiatiivide vastu, mis Tartus käima on läinud. „Tartu – heade mõtete linn” on saanud minu jaoks uue tähenduse, nähes lähedalt elutervet koostööd linna, ettevõtete ja ülikooli vahel – sTARTUp Day konverents ERM-is on selle edukas ja nähtav väljendus. Mulle on ka väga sümpaatne linnajuhtimise innovatsioonile ja uuendusele suunatud käekiri. Tartu linnal oli julgust jätta avaliku ürituse luba andmata tsirkusele, mis kasutab programmis metsloomi, Tartu on rakendanud linnakodanikke kaasavat eelarvet, Tartul on plaan oma ökoloogilist jalajälge vähendada nutimajade kontseptiga.

Kõige põnevamad on meie meeskonna jaoks projektid, kus tunneme, et sündmus on koostöömootoriks väga erinevate partnerite vahel ja kõiki partnereid liidab ühine suurem eesmärk.

Üldistusena: kõige põnevamad on meie meeskonna jaoks projektid, kus tunneme, et sündmus on koostöömootoriks väga erinevate partnerite vahel ja kõiki partnereid liidab ühine suurem eesmärk. Nädal tagasi Helsingis Euroopa suurima tehnoloogiakonverentsi Slush raames korraldas Eesti meie eestvedamisel võimsa avapeo Enter e-Estonia, mis, võiks öelda, oli ajalooline näide sellest, mis tulemust me võime riigile ning igale organisatsioonile ja ettevõttele individuaalselt tuua, kui teeme asju koos. TMW, e-residentsuse, EAS-i, Tartu linna ja ligi 15 Eesti ettevõtte ühisel algatusel toimunud pidu, mille avas president Kersti Kajulaid, peetakse nüüd Slushi ajaloo kõige ägedamaks eriürituseks. Võtmesõnad on siin jällegi koostöö ja ühine suurem eesmärk.

Tallinn Music Week 2017 peamine teema on jätkusuutlik areng. Loome oma partneritest koosnevat jätkusuutliku arengu think tank’i, selle raames räägime teadlikust tarbimisest, ökoloogilisest jalajäljest, kultuuri ligipääsetavusest erivajadustega inimestele, võrdsetest võimalustest laiemalt, nutikast juhtimisest, ettevõtlikkusest, innovatsioonist ja loovusest.

Julge, pedantne, kvaliteedis järeleandmatu
Kristiina Alliksaar, Ugala direktor, Tallinn Music Weeki asutajaliige, endine kolleeg BDG Kontserdist

Helen on kõige visioonikam ja ambitsioonikam naine, keda ma tean. Julge, pedantne, kvaliteedis järeleandmatu, maitsekas ning samas alati sotsiaalselt tundlik ja südamega mõtlev. Tema jaoks ei ole lahendamatuid olukordi ja ükski väljakutse ei ole liiga keeruline, kui eesmärk, millesse ta usub, vajab täitmist. Pärast igat komistamist tõuseb ta veelgi enesekindlamana, analüüsib, õpib ja jätkab. Ta on erakordne oma energia poolest, mistõttu paljud ei suuda temaga pikalt sammu pidada ega mõista alati, mis neid just tabas või kuidas tekkinud keerises hakkama saada. Samas suudab see keeris kaasa haarata ka kõige mõjukamaid. Selle kõige juures on Helen ikkagi võluv naine! Loodan väga, et ta ennast ambitsioonikate väljakutsete juures ära ei unusta.