Ott Tänak, ikka rambivalguses
Mõelda: tänavu oli MM-il rajal 11 autot, mida võib pidada konkurentsivõimeliseks, ning Tänak ja Raigo Mõlder said hooaja kokkuvõttes 8. koha. Mullu, kui Saaremaa poisid kihutasid veel M-Spordi tehasemeeskonnas, lõpetati aasta 10. positsioonil ja võib liialdamata öelda – madalamal polnud ka võimalik lõpetada.
Ent kõigist sportlikest vingerpussidest hoolimata pole lai ring huvilisi hetkekski Tänaku tegemiste vastu huvi kaotanud. Olenemata rallist ja aastaajast, isegi (öisest) kellaajast.
Publik ei ole pime ega loll, vaid näeb, et Tänakus on sõitja- ja võitjaainest. Veelgi vähem on pimedad ja lollid tiimide peremehed. Kui Tänak mõistaks eelkõige kivisid rammida – nagu kujutleb teda osa avalikust ruumist –, ei kulutataks temale aega ega vahendeid.
Aeg-ajalt sähvatades on Tänak ikka ja jälle tõestanud, milline potentsiaal temas peitub. Seni on pikas jooksus nappinud stabiilsust ja lühikeses perspektiivis õnne – Poolas esikohata jäämine ja Tänaku pisarad püsivad spordisõbral veel kaua silme ees.
Nii tuleb kahe hooaja vahel taas tõdeda: järgmisest aastast saab Tänaku tõehetk. Eeldusel, et ta istumise alla ja kätesse usaldatakse uhiuus esindus-Ford, pole pärast järgmist 8. või 10. kohta ühtegi õigustust, miks taas nii läks.