Teisipäeval, 15. novembril

"Viimse verepiisani" ("Bleed for This").

Miles Teller pole Eesti kinopublikule võõras. Ta on kehastunud muusikuks 3 Oscarit võitnud pingelises draamas "Whiplash" ja superkangelaseks Reed Richard "Fantastilises nelikus". Hiljuti lisandus rollide hulka veel relvaärimees märulikomöödias "Sõjakoerad" ("War Dogs") ning nüüd võttis Teller ette biograafilise poksidraama "Viimse verepiisani".

"Viimse verepiisani" on lugu lootustandvast poksijast, kes pärast oma esimest suuremat võitu satub autoõnnetusse ning kaotab igasuguse lootuse kunagi uuesti poksida. Pazienza ei anna alla ja võitleb edasi olukorras, kus kõik kinnitavad talle, et peaks oma unistustest loobuma. Tema seda ei tee ning naaseb hoopis poksiringi.

1995. aasta legendaarsel matšil oli tema vastaseks Roy Jones Jr. Pazienzat ei peatanud murtud kael ja isegi Roy Jones Jr. suutis seda teha alles pärast kolmekordset nokauti. "Viimse verepiisani" on tõestisündinud lugu mehest, kes ei osanud alla anda.

"Tunnel" ("Teo-neol")

Katastroofifilmide žanri iseloomustavad sageli ilutsevad eriefektid ja tühjad karakterid, kes pigem vaatavad suurejoonelist hävitustööd kui on ise ka huvitavad tegelased. Katastroofifilmide žanri on tehtud nii Euroopas kui ka Ameerikas, kuid need kipuvad olema väga sarnased: keegi satub kaatstroofi keskele ning võitleb end vapralt välja, et oma naise/mehe/lapse juurde tagasi pääseda.

Lõuna-Korea filmis "Tunnel" variseb mäe sisse rajatud maanteetunnel kokku ning peategelane jääb rusude alla kinni, kuid selle asemel, et hakata vapralt ennast ja teisi päästma, näeme hoopis ühe inimese loomulikku reaktsiooni ootamatule olukorrale: paanika, õudus ja hirm. Ja kuna tegu on Lõuna-Korea filmiga, siis liigub "Tunnel" muidugi katastroofifilmi žanrist välja ning omab elemente nii komöödia - kui ka õudusfilmidest. Suurepärase põneviku "A Hard Day" režissöör kritiseerib läbi huumori nii valitsuse kui ka meedia suhtumist ning tegevusetust. Filmi peaosas on samuti varem PÖFFi väisanud "The Chaseri" ja "The Yellow Sea" staar Ha Jung-woo.

Mõnes mõttes kommenteerib film 2014. aastal aset leidnud üle 300 teismelise ohvriga laevahukku, mida nähakse kui Lõuna-Korea valitsuse tegevusetuse ja saamatuse häbiplekki.

Kolmapäev, 16. november.

Traditsioonilliselt avame festivali uute Eesti animafilmide esilinastusega kinos Sõprus. Sellel aasta on meil hea meel näidata kolme maailma esilinastust - Martinus Daane Klemeti groteskne ja särav "FATCULA" (Eesti Joonisfilm OÜ), Rao Heidmetsa värvilise liivaga eksperimenteeriv ja provotseeriv "Elu enne elu" (Rao Heidmetsa stuudio), ja kolmandana Kristjan Holmi salapärane absurdisugemetega komöödia "Täis maja" (Eesti Joonisfilm OÜ). Esimest korda jõuab Eesti kinopublikuni Ülo Pikkovi "Tühi ruum" (Nukufilm OÜ).

"Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone")

Bob (Michael Pena) ja Terry (Alexander Skarsgaard) on kaks korrumpeerunud New Mexico seadusesilma, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees ja kes ei diskrimineeri absoluutselt kedagi - see tähendab, et nad ei tee absoluutselt mitte mingisugust vahet, millist nende teele sattunud kriminaali ja kaabakat süüdi lavastada ning rahast ja/või uimastitest tühjaks raputada. Vastus on alati üks: selleks kõlbavad kõik!

Asjalood võtavad aga senisest õige pisut ohtlikuma pöörde, kui nad otsustavad hakata kassi ja hiirt mängima kurikaelaga, kes on rohkem ohtlik, kui nemad. Või kas ikka on...?

Pigimustades toonides krimikomöödia kesksetes rollides säravad Michael Pena ("Sipelgamees") ja Alexander Skarsgaard ("True Blood). Filmi stsenaristiks ja lavastajaks on John Michael McDonagh ("The Guard").

Neljapäev, 17. november

"Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls")

J. A. Bayona (“Ilmvõimatu”, “Orbudekodu”) lavastatud “Kui koletis kutsub” on visuaalselt hiilgav ja jahmatavalt emotsionaalne draama, mis põhineb auhinnatud romaanil. Stsenaariumi on kirjutanud raamatu autor Patrick Ness.
12aastane Conor O’Malley põgeneb fantastilisse koletiste ja muinasjuttude maailma. Ta peab toime tulema ema haigusega, mille tõttu on Conor sunnitud oma kalgi vanaemaga aega veetma. Poisi koolielu Suurbritannias koosneb igavatest tundidest ja kiusavatest klassikaaslastest. Conori isa asus elama USAsse ja poiss igatseb vanema nõu järele.

"Rong Busanisse" ("Train to Busan")

Seni parimate Lõuna-Korea õudusfilmide Park Chan-wooki "Janu" ("Thirst", 2009), Bong Joon-ho "Isanda" ("The Host", 2006) ja Kim Jee-wooni "Kahe õe loo" ("A Tale of Two Sisters", 2003) hulka võib nüüd arvata zombifilmi "Rong Busanisse". Lugu on tütrega Seoulist Busanisse suunduvast lahutatud isast, kelle teekonda takistavad rongis amokki jooksvad zombid, kes meenutavad stiili poolest näiteks "28 päeva hiljem" või "Z maailmasõjas" maailma vallutanud elavaid surnuid.

Kui on tunne, et zombifilmidega on juba kõike tehtud, siis ilmselgelt pole te näinud seda, mida suudavad Lõuna-Korea filmid teha läbinämmutatud žanrifilmidega.

Reede, 18. november

"Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople")

Möödunud PÖFFi suurima publikuhiti "Mida me pimeduses teeme" ("What We Do in the Shadows") režissöör Taika Waititi asus küll lavastama Marveli "Thori" filmide kolmandat osa "Thor: Ragnarok", kuid tegi enne valmis väikse, humoorika ja eluliselt tabava komöödia "Jaht metslastele".

Sünopsis: 2014. aasta hittfilmi “Mida me pimeduses teeme” (What We Do In The Shadows) režissööri Taika Waititi uus film “Jaht metslastele” pakub vähemalt sama palju emotsioone kui tema eelmine film. Kasvatamatu poiss saadetakse linnast kaugele metsiku looduse keskele, et ta õpiks kombeid ning temast kasvaks korralik noormees. Armas vanapaar, kes on nõus poisi enda juurde võtma, ei kujuta ettegi, mis nad endale sellega kaela on tõmmanud. “Jaht metslastele” on kindlasti selle aasta üks kõige oodatumaid filme, mis on juba tänaseks maailmas kõvasti laineid jõudnud lüüa. See on film, kus emotsioonidega kokku hoitud pole – saab kõvasti nutta ja naerda!

"Kõigest maailmalõpp" ("It's Only the End of the World")

Tolstoi on öelnud, et kõik õnnelikud pered on sarnased, kuid iga õnnetu perekond on õnnetu isemoodi. Quebeci multitalendi Xavier Dolani uusim film räägibki ühe sellise perekonna loo, võttes aluseks kaasaja ühe tuntuima prantsuse näitekirjaniku Jean-Luc Lagarce´i draama, mida on mängitud ka Tallinna Linnateatri laval ("Üsna maailma lõpus", 2010).

Loo peategelaseks on oma perekonnast võõrdunud mees, kes naaseb lapsepõlvekoju, et oma lähedastele midagi olulist teatada. Tema igatsetud saabumine vallandab aga mahajäänutes aastatega kogunenud valu ja kibestumise. Emotsionaalselt laetud kammerlikus linaloos, kus pilgud kõnelevad rohkem kui sõnad, on kaamera ette rivistatud prantsuse filminäitlejate paremik: Oscari-võitja Marion Cotillard, Kuldse palmioksa võitja ja Bondi-tüdruk Léa Seydoux (“La vie d'Adèle”), neljakordne Césari-võitja Nathalie Baye (“Catch Me If You Can”), Vincent Cassel (“Black Swan”) ja Gaspard Ulliel (“Saint Laurent”).

Cannes’i festivalilt võitis film grand prix' ja oikumeenilise žürii preemia ning Kanada esitas selle võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Xavier Dolan ise on öelnud, et peab seda oma parimaks, kõige täiuslikumalt teostatud filmiks, kus kõik elemendid harmooniliselt kokku kõlavad.

Laupäev, 19. november

"Vorstike" ("Wiener-Dog")

„Vorstike“ on kantud režissöör Todd Solondzi varasemastki loomingust tuttavast mustast huumorist, mis on vormiks tõsiste humaansete teemade edasiandmisel.

Taksikoer viib vaataja ühe omaniku juurest teise juurde ja on ühendavaks lüliks eri saatuste ja lugude vahel. Ta on vaikiv kangelane, inimese ustav kaaslane ja parim sõber, keda needsamad omanikud ka ära kasutavad. Koerake saab oma eksirännakutel filmi tegelike teemade - üksinduse, tõrjutuse, põlatuse, depressiooni - ja nende ületamise, sümboliks. Taksikoer on sümpaatsem kui tema peremehed ja üle vindi keeratud lõpplahendus rõhutab veelgi inimkonna rumaluse piiritust.
Solondz balansseerib kohati hea ja halva maitse piiril, vaatajast on ta alati sammu võrra ees ja tema järgmine käik on ennustamatu. Ta oskab vaataja poolehoiu võita ja tekitab oma huumorikoodiga kõverpeegli, millelt on võimalik ka enda argipäevale kriitilise pilguga vaadata. Linateos näitab, kuidas rüütada argimasendust helgemasse vormi. Kas ja kuidas sellest välja pääseda, jätab Solondz vaataja otsustada.

Filmis esinevad USA sõltumatu kino ikoonideks kujunenud Julie Delpy ("Enne keskööd") ja Greta Gerwig ("Frances Ha"), aga ka Kieran Culkin ("Scott Pilgrim maailma vastu") ja vanameister Danny De Vito.

"Tühjusesse" ("The Void")

Ühel pimedal õhtul leiab väikelinna politsenik teelt kahtlase ja haavatud tüübi. Meest haiglasse viies selgub, et Daniel ei saa sealt enam minema: hoone on ümbritsetud valgetesse rüüdesse mässitud okultistidest, kes ei luba, noad peos, kellelgi lahkuda. Nii jääb väike grupp inimesi lõksu, lootes, et haiglas on kindlam olla. Üsna pea selgub aga, et välja noa otsa joosta oleks olnud parem mõte.
Jeremy Gillespie ja Steven Kostanski on kaks filmitegijat, kes kuuluvad aastaid tegutsenud filmitegijate gruppi Astron-6. Grupeeringu motiiv on olnud alati ühene: filmid olgu ülistus 80ndatele, vähem aega tuleks kulutada raha kokkuajamisele ning rohkem filmitegemisele. “Tühjusesse” toob nende loomingu aga uuele tasemele. Üheks selle põhjuseks on Jeremy armastus pingelise tegevustiku vastu ning Steveni maailmatasemel oskus praktiliste efektide vallas (viimane film, mille tegemisel ta kaasa lõi, on hiljuti kinodes jooksnud “Suitsiidisalk”). Teiseks põhjuseks on väga edukas kaasrahastusplatvormi indiegogo kampaania, mis võimaldas eelarveliselt luua just sellise maailma, nagu autorid soovisid. Tulemuseks on omamoodi haruldane film; selline, mis ei leia oma kohta niisama lihtsalt, kuid mida meenutatakse veel aastaid hiljem.

Žanrifilmide seas pole väga palju okultismiga seotud filme, sageli on traagelniidid ja ood hinnatud lavastajatele nagu John Carpenter või Lucio Fulci liiga läbinähtavad ning film justkui ei loo midagi päris uut. “Tühjusesse” täidab selles osas kõik ootused ja rohkemgi; see film on nagu vastik unenägu, millest üles ärgates jooksevad hirmujudinad ikka veel mööda selgroogu.

Pühapäev, 20. november

"Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake")

Daniel Blake (Dave Johns) on Ken Loachi filmide tüüpiline kangelane: korralik, uhke ja julge oma arvamust välja ütlema. Kogu elu rasket puusepatööd teha rüganud mees avastab end elus esimest korda olukorrast, kus ta peab riigi hüvesid kasutama. Arst teatab südamerabandusest toibuvale Danielile, et too peab aja maha võtma ja kosuma. See tähendab aga, et niipea tööd teha ei saa.

Kuid seadusenärijatest seltskond sotsiaalametis ei näe asja sugugi niimoodi. Danieli olukord ei sobitu õigetesse lahtritesse ankeetides, mida nemad peavad täitma, ja mees sukeldub bürokraatia ja kantseleilikkuse kafkalikku košmaari. Daniel ei tohi esitada avaldust puudega inimese abiraha saamiseks, vaid ta peab taotlema töötu abiraha; selleks aga peab ta kandideerima töökohtadele, mida ta tegelikult ei saa vastu võtta.

Oma väljapääsmatust olukorrast raevunud Daniel asub kaitsma teist õnnetut, kes on samuti süsteemi hammasrataste vahele jäänud. Katie (Hayley Squires) koos oma kahe lapse Daisy (Briana Shann) ja Dylaniga (Dylan Phillip Mckiernan) on hiljuti välja visatud toakesest Londoni hostelis ja saadetud viletsasse korterisse Newcastle'is. Tüli sotsiaalametis lõpeb nii Danieli kui ka Katie väljaviskamisega, kuid sellest saab alguse sõprus, mis annab naisele vajalikku tuge ja mehele elu mõtte.

Valimisõigusest ilma jäänud inglaste masendavat reaalsust 2016. aastal ei ole kunagi paljastatud valusamalt kui õõvastavas stseenis, mis leiab aset toidupangas. Ainuüksi selle tõttu võib käesolevat filmi pidada üheks Ken Loachi silmapaistvamaks tööks viimastel aastakümnetel.

"Seistes äärel" ("Harmonium")

Jaapani kesklassi perekonna, metallitöökoda pidava ontliku isa Toshio, usust elule uut hingust otsiva pereema Akie ning harmooniuumitundide käes vaevleva tütre Hotaru elu on täpselt nii igav, nagu võib ette kujutada. Lühilauselised vestlused hommikulauas, üksteisest kaugenevad peresuhted ja painav rutiin. Kauaoodatud muutuse paremuse poole näib toovat ootamatult välja ilmunud Toshio aastatetagune sõber Yasaka, kes pakub end töökotta abiliseks; pereisa vaikival nõusolekul ta selle töö ka saab ning seab end kummalisel kombel sisse ka perekonna kodus.

Ei kulu palju aega, kui šarmantne, kuid emotsionaalselt plahvatusohtllik Yasaka keerab ümber sõrme nii pereema kui ka tütre, haarates endale seni nende elust puudunud pereisa rolli. Toshio suhtub üha pingelisemaid pöördeid võtvasse psühholoogilisse mängu pealtnäha külmalt, kuni selgub, et Yasakat ja pereisa ühendavad lisaks sõprusele ka kapist välja kukkuvad võikad luukered minevikust.

PÖFFi režiipreemia võiduga tuule tiibadesse saanud Koji Fukadast on kasvanud Jaapani kaasaegse kino suur tulevikulootus, mida kinnitab filmi pärjamine tänavusel Cannes'i filmifestivalil. Lõpuni pinget hoidva psühholoogilise draama ja põneviku vahel kõikuva filmi teevad eriliselt nauditavaks endast parimat andev näitlejate ansambel ning oskuslik režissööritöö, mis lahkab nüansirikkalt perekonna lagunemist minevikus peituvate pattude tagajärjel.

Vaata ka:
12 filmi, mis linastuvad pärast PÖFFi ka Eesti kinodes.
Tänavuste Oscarite suurimad tegijad: 20 filmi, mida peab kindlasti nägema.