Õllesummerilt Pirita tee äärde kõndinud kolm naisterahvast avastasid (nagu ikka), et ühtki taksot pole kojusõiduks saadaval – tunglemine oli suur.

Teepervel märgati velotaksot, mis tekitas mõtte pehmesse öhe kondiauru jõul sõita.

Kolm naisterahvast istusid velokaarikusse ja sõit võiski alata. Kokku võis teekonna pikkuseks olla vast kuus kuni seitse kilomeetrit ning selle läbimiseks kulus umbes pool tunnikest.

„Hea oli see, et sõit läks üllatavalt ladusalt ning sageli oli hetki, mil velotakso sõitis muust autovoost isegi kiiremini,“ rääkis üks naistest.
Sellega aga üllatused ei piirdunud. Sõidu lõppedes esitati naistele röögatu arve – 75 eurot.

„Taksojuht öelnud seepeale, et see on isegi vähe ning et tegemist on hinnaalandusega, kuna muidu küsib ta sellise sõidu eest ühe reisija kohta 35 eurot, mis teinuks antud juhul meie arveks koguni 105 eurot,“ arvutas naine.

Kuigi sõidu eest tuli maksta ütlemata kõrget hinda, maksid naised selle siiski ära. Velotaksodel on nimelt kombeks seada oma enda tariifid, „taksodes“ taksomeetreid pole ning vaevalt saadud sularaha kusagilt raamatupidamisestki läbi läheb.

Velotaksojuhile on see aga vägagi tulus amet – mõnekümneeurone rent jalgrattal põhineva masina eest ning tuhandetesse küündiv tulu ühe kuu jooksul selgitab hästi, miks need kolmerattalised nii usinalt inimrohketes kohtades tiirutavad.