CANNES 2016: Loe vahetuid filmimuljeid aasta suurimalt filmifestivalilt

Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi on aasta suurimal filmisündmusel Cannes'i filmifestivalil (11-22 mai). Kinoveeb vahendab kuni festivali lõpuni Tristani vahetuid mõtteid ja tsenseerimata kriitikat. Filmimuljete seeriat alustame Tristani kolme esimese festivalil viibitud päevaga.

CANNES #1
Esimene päev õnnestus suht hoogsalt peale hakata, neli filmi. Loodame, et vormi jätkub.

STAYING VERTICAL / RESTER VERTICAL
(Alain Guiraudie, Prantsusmaa, võistlus)

Alain Guiradie'd ei kutsuta asjata Prantsusmaa üheks kõige kõmutekitavamaks režissööriks. Film algab nagu Bruno Dumont meets "Nipernaadi". Näpuotsaga koomikat ja teisega sellist väkk-pervo-värki, mis võib panna mõnd prokuröri küsima küsimust, miks? Mõlemat hakatakse filmi vältel aga järjest juurde soolama, kuni viimane kolmandik kaldub juba slapsticki valda ja ka endal on mõnd stseeni veidi keeruline vaadata.
Kokkuvõttes, õrn ja rõve, naljakas ja veidi piinlik lugu armastusest (ka seal, kus seda üldse ei oota), lähedusest, mõistmisest ja kõigist neist suurtest sõnadest.
7/10

CLASH / ESHTEBAK
(Mohamed Diab, Egiptus, Un Certain Regard)

Film Egiptuse mässudest peale Mubaraki järglase Mohamed Morsi kukutamist 2013. aastal. Selles mõttes huvitav, et terve film on üles võetud politsei kongbussist, mille isikkoosseis pidevalt muutub. Umbes nagu Iisraeli "Lebanon", mille terve tegevus oli üles võetud tangi sisemusest. Bussi tahab alguses vägisi kraavi ajada halb näitlemine ja edutult rambivalguse pärast rabelev (amatöör?)näitlejaskond. Ajapikku aga sümpaatia nende kisendavate inimloomade vastu siiski tekib ja pole asja kokku võtmiseks paremat moodust kui tugev kujund filmi lõpus, mida ma ei reedaks juhuks, kui mõni hull tahab ka Eestis Egiptuse filmi näidata.
5/10

SIERANEVADA
(Cristi Puiu, Rumeenia, võistlus)

Rumeenia nullindate ülipopulaarse uue laine üks juhtfiguure Cristi Puiu jätkab oma pikkade filmide rida - "Härra Lazarescu surma" 2,5 tundi ja "Aurora" 3 tundi, nüüd ka "Sieranevada" kolm tundi. Ilma MINGI raskuseta kulgev film, täiesti loogiline pikkus filmile, millel põhimõtteliselt polegi muud sisu, kui üht vana mälestusrituaali läbi viima kogunenud perekond, kellel on probleeme samapalju kui nende klaarimisel hävinevaid närvirakke. Vaimukas dialoog on vangistatud lugematute uste ja tubadega täistuubitud korterisse, kus liinid segunevad nagu Vana Baskini teatris. Eks hea filmi teeb ikka see, kas on mingi üldistamisvõimalus ka. Siin nagu küll on. Selgelt päeva kõrghetk. Kes julge hunt nüüd selle kolmetunnise meile kinno toob?
8/10

PERSONAL AFFAIRS / OMOR SHAKSIYA
(Maha Haj, Iisrael, Un Certain Regard)

Bingo, walkout! Harva kõnnin filmilt minema, aga selle Iisraeli "Kodu keset linna" peale hakkas pilk üsna peatselt paaniliselt silmapiiri otsima, kuhu suunas minema kapata. Filmi huvitavam osa oli linastuse hilinemise põhjustanud logisev kõlar otse ekraani kohal, mille jälgimise vältel õnnestus kõrval Bulgaaria kriitikule ära rääkida Tallinna kodanikele tuttav mõistulugu Rebasest, Savisaarest ja Solarise laest. Muidu täielik teleproduktsioon ja kohmakas, ent samas süütu huumor. Kuna polnud rõvepropagandat, millega Iisraeli filmid ikka vahel hiilgavad, siis üht punkti ei pane.
2/10

CANNES #2
Neli filmi. Viies läks vett vedama, sest üks linastus oli tühistatud (!). Ahjaa, Reede 13 … Kellelgi oli tõesti väga halb päev, aga mul kindlasti mitte.

MA LOUTE
(Bruno Dumont, Prantsusmaa, võistlus)

Väide, et uus Dumont oli päeva kõige veidram film, pole just vist mingi eriline üllatus. Kui tema eelmine töö, teleminisari "Väike Quinquin" kompas ka üsna julgelt koomikat, siis siin on rauda lükatud terve salvetäis täielikku komejanti, mis tulistatakse vaataja pihta halastamatult tühjaks - inimesed komistavad ja kukuvad pikali, mängivad lolli ja pööritavad silmi. Tippnäitlejatele nagu Binoche, Fabrice Luchini ja Valeria Bruni Tedeschi on ilmselt saanud lavastajalt vaid ühe juhise - panna nii üle kui võimalik. Mis selle mererannas 20. sajandi alul toimuva krimikomöödia mõte on?

Pakun, et see on Dumonti jaoks selline paleti puhtaks lükkamise projekt, mis kräunutab filmiklisheesid nagu üht väsinud kassi. Aristokraadid on epateerivad verepilastajad ja impotendid, töölisklassi toidab pime klassiviha (ja inimliha) ja ainus lootust sisendav asi on klassideülene armastus kahe noore vahel. Tuttavaid stseene tuleb järjest ja tsitaadid varieeruvad Fellinist ja Pasolinist ja Laurel & Hardyst kuni Bressoni ja 1930ndate poeetiline realismini - kõik saavad oma koosa. Dumont tögab ka iseennast (kristlik sümbolism), Binoche parodeerib oma arvukaid kostüümidraamasid ja kõik narrivad kõiki. Baskin ja Ever, Krjukov ja Kibuspuu. Filmis on tugevaid ja nõrku momente, kohati hakkab see põhjavajutatud huumor tüütama, aga pärast vaatamist see naljalt ei unune. Kas sellist intellektuaalset harjutust maailmale ka vaja on? Selleks ta paratamatult jääb, emotsionaalselt film (vähemalt mind) ei puudutanud.
7/10

I, DANIEL BLAKE
(Ken Loach, Inglismaa, võistlus)

Ilmselt Inglismaa hiljutiste sündmuste valguses on töölisklassi kaitseingel Ken Loach huumoripintsli kõrvale pannud ja naasnud selle juurde, mida ta kõige paremini tunneb - lihtsa inimese võitlus inimväärikuse nimel ja süsteemi ajutrukkimise vastu. Saalist kostvate helide ja hilisemate muljete põhjal oli inimeste reaktsiooni erinevus vaid selles, kes mitmendal minutil nutma hakkas. Tõeline emotsionaalne powerhouse haiguslehele jäänud ehitajast ja kahe lapse emast, kelle teed ristuvad sarnase probleemiga, kuidas ellu jääda. Samas ei saa väita, et film oleks olnud üheselt kurb või masendav. Sarnaselt Kaurismäele kõlab kõigest läbi lootus ja elujaatav suhtumine võidab isegi siis, kui kõik tundub olevat tuksis. Vaatajana tahaks sekkuda, sekkuda ja trotsiga küsida ka Eestis aktuaalset küsimust: mida teha riigiga, kes ei oska väärtustada oma kodanikke? Ennustaks "Daniel Blake'ile" julgelt mingit auhinda, aga kui kõrget, seda saame näha. Eesti kinodesse on film tulemas, ehk juba selle aastanumbri sees.
8/10

THE DANCER / LA DANSEUSE
(Stéphanie Di Giusto, Prantsusmaa, Un certain regard)

Biograafilised filmid on nii sissetallatud rada, et keeruline on küündida kõrgemale kui harjumuspärane narratiivse draama normaalsus. Elas, õppis, kannatas, läks ajalukku, igav. Heal juhul on lootust saada teada midagi ajalooliste sündmuste kohta. Seekord siis 20. sajandi alguses tegutsenud tantsu-uuendaja Loïe Fuller ja filmi teises pooles tema suhe kuulsa protežee Isadora Duncaniga. Kas siin on midagi sellist, mis seda harjumuspärasest eristaks? On küll, tantsustseenid on väga võimsad. Ja värskendav on näha Duncanit paraja bitchina, üprise erinevana sellest naisest, keda kujutas Vanessa Redgrave "Isadoras" 1968. aastal. Artisesse peaks sobima väga hästi.
6/10

TRAIN TO BUSAN / BU-SAN-HAENG
(Yeon Sang-Ho, Lõuna-Korea, Hors compétition)

Päeva lõppu siis veel selline sündmus nagu kesköölinastus Lõuna-Korea viiruse-zombifilmile, mis ikka rokkis korralikult. Öölinastuste melu on juba teine ja rahvas võttis kahetunnise andmise lõpuks tänulikult kestvate püstiovatsioonidega vastu. Innovatiivsed möllustseenid, vastikud surnud, maitsekalt kasutatud eriefektid, nutikad stseenide lahendused, ja selle kõige jooksul oli aega ka kõik vajalikud karakterid ilusti välja arendada. Seda kirjutades oli kell pool kolm öösel, nii et ma ise olin ka suht zombi, aga elamus (ja suremus) oli seda väärt. Zombie genre is not dead, it's undead.
8/10

CANNES #3

THE HANDMAIDEN / AGASSI
(Park Chan-Wook, Lõuna-Korea, võistlus)

Kõikuva filmograafiaga, ent alati huvitava Parki "Handmaiden" räägib 2,5 tunni jooksul kostüümidraamana lahti ühe pettuseloo, mille jooksul selgub, et mitmel moel petetakse ka petjaid. Kolm vaatust, kolm erinevat rakurssi sündmustele. Palju kulutatud raha, palju alastust ja seksi (eelkõige lesbilist), palju vägivalda (eelkõige peksmist ja piinamist). Lugu aga ei taha ega taha kuidagi oma rütmi sisse saada ning nii visuaalne kui looline ekstsess hakkab mingist hetkest väga väsitama. Ühesõnaga on kõik komponendid olemas, aga kogused on valed ja supp seetõttu kohati liiga üksluine ja samas liiga pealetükkiva maitsega.
Tundub nagu oleks raamatu ekraniseering ja kontrollimisel nii ongi. See waleslase Sarah Watersi romaan "Fingersmith" võib Parki filmi põhjal küll päris intrigeeriv lugemine olla.
3/10

THE TRANSFIGURATION
(Michael O'Shea, USA, Un certain regard)

Üks suuremaid zhanrihaipe enne festivali lubab rääkida vampiiriloo uue nurga alt. Mõnes mõttes ta seda teebki - film on ühest mustast kutist, kes tahab hirmsasti vampiiriks saada, aga ta seda ikkagi tegelikult vist ei ole. Ei teagi, mida arvata. Ma tõelise kristliku kultuuriruumi kasvandikuna tahaks, et mu kollid oleks päris - kasvõi pandud kokku mädanenud kehaosadest nagu Frankensteini koletis. Igapäevast õudust on niigi igal pool, võib-olla siin äravalitute naeratuste hulgas kohati rohkemgi kui päriselus. Tundub, et tahan sel aastal rohkem draamat äkki?
5/10

TONI ERDMANN
(Marin Ade, Saksamaa, võistlus)

Saksa naisrežissöör Marin Ade võttis vahepeal lavastamisest seitse aastat pausi (viimane film "Alle anderen" oli ka PÖFFi võistluses kui ma ei eksi), aga nüüd selline meistriteos otsa. Iseenesest ju rahvalik lugu kommertskuradile ennast maha müünud tütrest, kelle argoos on poolsakraalseks nuumasõnaks "klient", ja isast, kes üritab teda sealt maailmast välja meelitada, mängides kedagi teist, ekstsentrilist ärimeest Toni Erdmanni. Algne saksa jant väljub mingil hetkel täiesti kontrolli alt ja me keegi ei suutnud naeru tagasi hoida, kui võtmestseenides tõmmati ikka kõigil ootustel vaip alt ära. Ja kõlama jääv mõte on ka väga hea: kuidas elus aru saada olulistest hetkedest siis, kui need toimuvad, mitte alles hiljem ja siis juba teatud kahetsusega.
8/10

ENDLESS POETRY / POESIA SIN FIN
(Alejandro Jodorowsky, Tšiili, Quinzaine des réalisateurs)

Siit tuleb nüüd esimene tugevam dilemma. Kes olen mina, et Jodorowskyle punkte panna? Igas mõttes fantastiline järg eelmisele filmile "Tants reaalsusega" miksib tegelikkust ja mõistulugu sellisel moel, et enamasti on Sueño ja Realidad igas kaadris kogu aeg korraga olemas: stseenid on kohati nii lahedatud nagu poleks Jodorowsky elus vaadanud ühtki muud filmi peale enda omade. Noorukid, kooli tagasi, siit tuleb 87-aastane mees! Teemaks jällegi puhas eneseanalüüs, manifest kunsti mõtte teemadel ja totaalne anarhistlik süütepudel filmikonventsioonidele otse prillidesse. Ilmselt mõjub ta kohalolek ravivana kõigile - sõnavõtt laval on lihtsalt üleskutse jääda iseendaks ja teha oma asja, aga kui vajalikuna see siin Cannes'i keskel kõlab.

Pärast seanssi üritas lillas ülikonnas autor ise püstijalu-ovatsioone veidi ohjeldada, aga rahvas ei võtnud vedu. Loodan tõesti et poeesia ei lõpe veel. Ehk oskab ka uuem mõni filmitegija asendada oma sisemises mantras sihtgrupi ja turuosa asendada sõnadega kunst ja hing. Läila, ma tean.

Sain enne seanssi ühelt osatäitjalt Leandro Taubilt kõige coolima visiitkaardi. Ees on kirjas "You are beautiful" ja taga järgmised sõnad: "Do not do it without enjoying it. Do not do it without your soul. Do it as if it were the last thing you do. Do it as if the life of the entire universe depended on it."

Ja ei ühtegi rida kontakte.
9/10