Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad. II osa
7. päev. Hirm on üle läinud
Hommik !!! Otsustan, et peaks hostelist lahkuma. Esmalt telefonid laadima, seejärel naudin tasuta kohvi ja suupisteid. Otsustan, et vaatan kähku ümbruse üle. Saan teate ühelt naiselt Donetskist, et saab mind majutada nii kaua, kui vaja. Kirja lõpus mainib ,et ma ei pruugi sinna linna pääseda , kui pole valitsuse luba. Sama rääkis ka hostelis asuv noormees. Olles nüüd hostelist väljas ka valges ei jää muud üle, kui enda üle naerda. Asume üsna suure peatee ääres kõrvuti jõega. Tundub, et sain eile kultuurishoki ja kakasin ennast täis. Sai lihtsalt valitud kõige hullem tee. Hirm on üle läinud, otsustan üheks päevaks veel jääda. Aga jah siiski on see erinev Kiievist ja ka muust Euroopast. Aga inimesed on sõbralikud. Päev kulgeb lihtsalt ringi kõmpides ja õhtu lõpeb traditsioonilise viinakokteiliga.
8.-10.päev. Öös on asju
11:00 ja asun bussijaama otsima. Olen kolm tundi kõmpinud ja saan enda peale vihaseks, sest komps õlal on häirivalt raske. Pärast mitut tundi jalutamist leian bussijaama. Kuna mul on kohaliku keelega tõsiseid raskusi, märkan, et minu seljataha on tekkinud hulk inimesi ostmaks piletit. Lõpuks leidub üks kohalik paar, kes aitab sotid selgeks teha. Aga rõõmustada ei saa kahjuks! Saan teada , et bussiliiklust mingil teadmata põhjusel Donetski vahet lähipäevil ei ole. Olen otsustanud võtta suuna otse Krimmi ja kohalikud soovitavad osta pileti linna nimega Chonhar. Asub see Krimmi poolsaare alguses ja sõit sinna
kestab 9 tundi. Fucking seiklus. Seal asub piiripunkt ja peaks selguma minu saatus: kas pääsen keelatud riiki, mind saadetakse tagasi, saab minust piiririkkuja. Tegelikult oleks vist kõige hullem, kui jäetakse lihtsalt sinna. Jõuan kohale öösel 03:30. Seal ei tohiks kaarti vaadates midagi muud ka asuda. Natuke maad eemal peaks olema alev 1230 elanikuga. Pean tunnistama ,et peas käis ka korra mõte s***a see seiklus, lähen otse Odessase! Aga ei, mis seiklus see oleks kui kohe alla annan. Istun bussijaamas kell on 17.50 ja poole tunni pärast see algab. See on lihtsalt ajuvaba, kui ilusad naised siin on! Juttude järgi pidavat parimad olema Odessas, aga mina jumaldan neid juba siin.
KUI mul LUBATAKS kõik naised koju viia, kes silma jäävad siis muu maailm tõlgendaks seda, kui küüditamist. Sõit algab ja saab kohe väga meeldiva alguse . Mulle tutvustab ennast minu pinginaaber bussis. Tarja nimeks. Perekonnanimi tähendas tõlkes igatahes Kirss. Vapustav, kui armas ta on . Pärast paari lauset ja tapvat naeratust hakkan uskuma armastusse esimesest silmapilgust. Sõit bussis oleks võinud olla pikem. Oleksin nõus sinna bussi sisse kolima. Iga tema naeratus on siiani meeles, samuti liigutused ja attitude. LIHTSALT NII ARMAS. Õpetas mulle kohalikus keeles sõnu ja mina talle omakorda meie keeles ja jagas isegi oma toitu. Töötab ta joogaõpetajana. Pean tunnistama ,et vahepeal, kui ta magas, siis mina lihtsalt vaatasin teda. Nii loomulik ja armas.
Piiripunkt Krimmiga on nagu mingis põgenike filmis, kus kõik visatakse keset ööd bussist saatuse hooleks. Edasi tuleb minna 5 km piiratud alas jala, ümber hulganisti sõdureid. Just seal vahepealses alas minu unelm ka otsa sai. Kui esimesest kontrollist rääkis mind tüdruk läbi, siis natuke maad edasi ühe tara juures minu seiklus lõppes. Kindel STOP ja oligi kõik. Kiired hüvastijätu-jutud, kallistused - ja juba meid eraldatigi. Mõlemapoolne huvi uuesti oli kohtuda ja sain ka kontakti.
Justkui filmis: On öö-kõrged prozektorid näitavad valgust igas suunas, ümberringi on automaatides sõdurid ja meid eraldatakse vastu meie tahtmist. Liikudes tagasi esimese tara suunas haarab mul õlast sõdurimaskis mees ja tema kõrval veel teinegi selline. Ma ei saanud aru mida nad ajavad, aga sain aru, et heas tujus nad pole. Mõni hetk hiljem võtavad mult telefoni küljest aku ja juhatavad mind esimese tarani. WTF. Akust savi, aga nüüd on kustunud kõik kontaktid. Koos akuga kadus ka lootus näha uuesti Tarjat. Seega üksi kest Krimmi ööd ja ei saa isegi pildistada. Buss jõudis ka varem, mis tähendab, et hommikuni on väga pikk aeg. 01:15 sisenen tanklasse. See on hetkel küll suletud, aga mul lubatakse seal olla, kui magama ei jää. Sees on üks mees töötaja ja Ukraina sõdur. Iga natukese aja tagant käivad seal sõdurid viina ostmas. Ma ei tea, mida nad seletavad aga iga kord näitab tanklas olev sõdur minule ja kõik naeravad. Ainuke millest ma aru sain oli, et lollakas . Umbes kaks tundi tundi hiljem istub sõdur minu kõrvale , pakub sihvkasid ja kukub lobisema. Mina lobisen vastu ilma, et üksteisest arugi saaks.
Tema naerab ja naeran ka siis igaks juhuks. Tankla-mees jagab natuke inglise keelt aga ei ole eriti jutukas. Küll aga palus kõik telefonid peidus hoida. Väidetavalt oli mõne päeva eest üks kodanik, kes seal tara juures telefoniga vehkis,elektrirelvaga maha võetud. Mõtlen, et elan pimeduse üle seal ja asun teele. Joon une peletamiseks ohtralt kohvi, et mitte magama jääda. On juba 04.45 hommikul ja piiril tärkab elu. Nagu maa alt ilmuvad välja tatarlased ja korralik äri pea mitte millestki läheb käima. Kohalikud teevad selgeks, et buss tagasi läheb 12 tunni pärast ja seda oli vastik kuulda. Seda on liiga palju mulle, sest unega on kohapeal passides raske võidelda. Komps selga ja asun ühes kindlas suunas teele. Oojaaaaaaaa! See tee on väga põnev. Olles tunde juba jalutanud kuulen kuidas keegi karjub turak-turak-turak, no ega ma rohkemasti aru saanud ka. Järsku märkan võsas maskeeritud ja mustaks värvitud sõdureid . Seisatan, et neid vaadata, aga tema jälle karjub ja viipab käega suunas, kuhu olin minemas. Veel mõned tunnid jalutamist ja jälle sama kisa. Sel hetkel ei ole jutt mõnest sõdurist, vaid tunnen, et olen keset sõjatandrit sattunud. Pikad kaevikud, kuulipildujad, betoonist punkrid, soomukid kõik erinevalt maskeeritud. Olles natuke jalutanud, jõuan kohta, kus pole enam tavalised sõdurid, vaid nelja triibuga adi-dressides relvastatud tüübid. Esimene hetk sellel rajal, kui on väike hirm. Kõnnin lihtsalt kiirga mööda ja õnneks mingit jama ei teki. Lõpuks leian bussipeatuse milles seisab üks vanem proua. Püüan talle kõiksugu liigutuste ja häälitsustega selgeks teha, mida mul vaja. Lõpuks ta häälitseb vastu “tšuhh-tšuhh!”. Olime lõpuks leidnud ühise keele. Tädi ei oota mitte bussi, vaid talle tuleb järgi auto. Punane Žiguli. Mees roolis oli nagu vana hea Valdur meile tuntud sarjast. Imelik, mida see tädi seal keset tühermaad tegi. Liigume edasi 35 km eemale asuvasse linna või pigem siiski külla. Minu ainuke lootus on jõuda linna nimega Kherson, sest sealt peaks saama paberi millega saab Krimmi siseneda. Tean, et Tarja asub linnas nimega Simferopol. Kuigi ta elab ja töötab seal, olid kõik ta sugulased siiski Dnipropetrovskis ja tema sõnul seal tsiviilidel ohtlik pole. Koht, kuhu tädike mind tõi, on väike aga rahvast on palju. Linn on väga puhas, aga hästi vanaaegne. Huvitav on see, et linnas on lisaks kirikule korralik mošee. Kõik inimesed kummardavad toda kullast hammastega tädi, justkui oleks ta siin külavanem või midagi. Raudtee on Ukrainas popp. Kuigi küla on tilluke, on raudteejaam hiiglaslik ja kullatud. Ja tundub , et olen pääsenud. Aga jama on see, et siit kaugliine ei välju. Tädi selgitab lõpuks välja, et bussiga peaks saama mulle sobivasse linna. Näitab mulle suuna kätte, et seal on maja, kus suurelt kiri autobussijaam. Bussini on vähe aega, aga ma ei suuda seda kuidagi leida. Viis minutit enne bussi teatab mulle üks kohalik taat, et jah see sama katusealune ongi bussijaam. Olen hämmingus, aga õnnelik . Mis eriti huvitav, et seal oli isegi wifi. Muljetavaldav.
Lõpuks peatub pisike buss, mis peaks viima Khersoni. Kell on 16.00. Buss peaks sõitma viis tundi, aga sõidab hoopis kaheksa. Buss on rahvast täis, aga minu pilgud on võitnud minust paar rida eespool istuv napis riides tütarlaps. Kuna buss on liialt täis ei julge magama jääda, et mitte asjadelt pilku lasta. Võitlus käib kõrvuti une ja januga. Ka kõht on tühi, aga kotis ainult küpsised, mis pole eriti head janukustutajad. Südaööks olen kohal. Aga kus? Igatahes mitte Khersonis.
Koht on küll sarnase nimega, aga mitte Kherson. Ühtegi majutus asutust ei suuda ka tuvastada. Märkamatult on jõudnud kätte uus päev ja mina jõlgun kuskil p***s oma spordikotiga. Nii tühi tunne on, et isegi paha tuju pole. Maandun mingisse kohvikusse, ilgelt nõukaaegne. Küsin härralt leti taga hotelli järele. Da-da-da! Ta jagab kiirelt mulle koordinaadid kätte, viibates käega, nagu peaks kaks korda paremale keerama ja olengi kohal.
Umbes kolm tundi hiljem olen keeranud kõikides võimalikest tänavatelt paremale ja vasakule, aga ei midagi. Otsustan sinna kohvikusse tagasi minna. Meenutab Uku kohvikut Pärnus, ainult natuke hullem. Seekord näitan nagu laps tehes käega liigutusi, et tahan kuskil magada. Mehike näitab mulle baari tagumises asuvat tugitooli. Super! Viskan ennast maha ja tunnen, et olen midagi saavutanud.
04.00 hommikul otsustan liikuma hakata. Esimene auto tuleb 06. 00 ja võtab ka kohe peale. Aga sõit kestab kõigest 15 minutit, sest härra keeras ära kuskile metsateele. Pilve tagant ilmuvad lõpuks esimesed päikesekiired. Mmmm mõnus. Tegelikult oli kraadide poolest ka enne soe aga mul oli küll. Ilmselt oli see magamatusest. Pärast tundi jalutamist võtab mind peale üks noor pere, kes viib mind peatusesse . Peatus on jälle keset tühermaad, aga ehk siit siis Kherson. Ainuke asi mida see noor pere unustas mainida või nad ei teadnud, oli see, et buss tuleb alles kolme ja poole tunni pärast. Milline loll! Ma ei ostnud kohvikust kaasa ka juua vaid ostsin ühe tee, mis muidugi nüüdseks ammu otsas. Otsustan edasi jalutada. 10: 45 tuleb buss, viipan käega. 18:20 olen Khersonis. Kuna asutused on kinni, valin kõige ilusama hotelli, et ehk seal targemad inimesed ja oskavad aidata. Härra teeb mõned kõned ja selgitab , et mulle vajaliku paberi hankimine võtab vähemalt 10päeva. Pomisen endamisi kõik vene keelsed roppused, mida tean. No tra mida ......... . Ei ole niiiiii. Aga on. Otsustan loobuda. Ajan Eestis asjad korda ja tulen uue tiiruga. Ei taha sellest linnast midagi teada enam. Otsustan, et võtan suuna Odessa poole. Kuna täna enam ühtegi bussi ei lähe ja esimene buss läheb kell neli hommikul, otsustan seni ringi kooserdada. Hostelit ei julgenud võtta kartes, et magan kella neljase bussi maha.
