Miks süüa viigimarju?

Viigipuud võib julgelt pidada maailma vanimaks viljapuuks, kuna hiljaaegu Jordani jõe orust leitud kivistunud viigimarjade vanuseks hinnati vähemalt 11 000 aastat. Selle pidevalt vilja kandva puu ande on söödud ilmselt vähemalt sama kaua.

Viigimarjad säilivad peale koristamist tänu oma õhukesele viljaümbrisele väga vähest aega. Samuti ei korjata neid ära täiesti toorena, nagu enamik võõramaiseid puuvilju. Seepärast leiab neid värskena meie kaubanduses suhteliselt harva, kuigi aasta-aastalt üha enam. Kõige tõenäolisem aeg värsket viigimarja poeletil või turul kohata on oktoobris või ka novembris, kui nad valmivad suuremates kogustes põhjapoolsemates istandustes.

Meie kaubandusse jõuavad nad enamasti kuivatatuna, kusjuures väljanägemine on neil kõike muud kui atraktiivne. Tegemist on inetu pruunika krimpsus viljaga, mille võlu ilmneb alles teda proovides - kuivatatud viigimari on üks magusamaid puuvilju maailmas.

Kuivatatud viigimarjades on lausa 65−70% süsivesikuid, sh rohkelt puuviljasuhkruid, samuti kiudaineid. Valke ja rasvu on paari protsendi piires. Niiskusesisaldus sõltub kuivatamismeetodist ja on keskmiselt 20%. Viljad on küll üpris kaloririkkad, 250−300 cal/100g , kuid rohked kiudained tekitavad kiiresti täiskõhutunde. Seega sobivad nad hästi kiireks vahepalaks.

Kuivatatud viigimarjades leidub ohtralt kasulikke kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid ning arvestataval määral vaske, tsinki, ja rauda. Vitamiinidest leidub B-rühma vitamiine ning karotenoide ehk A-vitamiini sünteesi eelühendeid. Kõik eelnimetatu on organismile vägagi kaulik ja seda eriti just talveperioodil, mil vitamiine ja mineraalaineid pole väga laialt saada.

Kuivatatud viigimarju tasub ikka taskus hoida - vajadusel saab neist kiiret ja tervislikku energiat enne või peale trenni või raske tööpäeva keskel.

Pkemalt saab viigimarjast ja tema kasutamisest lugeda SIIT.