Allar Tankler: Rõõmustage, me võitsime!
Stardikoridoris minu ees võdistasid lõdvestuseks jalgu kaks spordisõpra, särgiseljal loosung „Welcome refugees“ („Võtkem vastu pagulasi“ või „Tere tulemast, pagulased“). Lisaks veel 41 222 jooksjat ja kõndijat rohkem kui sajast riigist, kes olid otsustanud sel pühapäeval proovida läbida Berliini maratoni.
Miks kümned tuhanded inimesed võtavad vabatahtlikult ette 42 195 meetri läbimise? Või üldisemalt, miks on igasugune tervisesport muutunud eelkõige jõukamates riikides populaarseks? Inimesi julgustatakse kõndima, jooksma, jalgrattaga sõitma ja tegelema igasuguse aeroobse treeninguga, et võidelda ülekaalu, diabeedi, veresoonkonnahaigustega ja palju muuga. Ebatervisliku toitumise, istuva eluviisi ja stressi leevendamiseks on leitud moodsalt individualistlik lahendus. Õhtul jooksma minekuks ei ole vaja kümmet sama huviga inimest kokku saada.
Mõnikord nad saavad aga kokku, ja jooksevad koos maratoni. Mõtlesin joostes, et kas selles seltskonnas võib olla ka mõni pagulane, keda Saksamaa sel aastal sadu tuhandeid on vastu võtnud? Välimuse järgi ma neid ära ei tunne. Ja tabasin end stereotüübilt, kui ühest väga kõhnast, väga tumeda nahaga jooksjast möödudes korraks imestasin – justkui peaks kõik keenialased minust kaks korda kiiremini jooksma. See oli umbes seitsmendal kilomeetril.
Kusagil 25. kilomeetri paiku panin kõrvaklapid pähe, kuigi rahvusvahelise kergejõustikuliidu reeglite järgi on see keelatud. Saan aru, et algne eesmärk oli vältida, et keegi klappide kaudu jooksjale mingeid juhtnööre annaks. Kuna mulle andsid klappide kaudu juhtnööre ainult Taylor Swift ja muusikaline kollektiiv nimega Scissor Sisters, siis leidsin, et sisuliselt ma jooksu puhtust ja pühadust ei riku. Jah, Pheidippides, kes 500 aastat e. Kr jooksis Maratonist Ateenasse, ilmselt ei kandnud kõrvaklappe. Aga samuti polnud tal ilmselt midagi, millega oma pulssi mõõta (minu keskmine 152), ning vaevalt talle teekonna viimasel kolmandikul süsivesikurikkaid geele pakuti. Tõsi, ta ka suri jooksu lõppedes, olles ateenlastele teatanud „Rõõmustage, me võitsime!“
Umbes 29. kilomeetri järel olin just seisnud viisakalt tammudes ligi kaks minutit tualetijärjekorras ja seejärel uuesti pulsi üles saanud, kui jõudsin kohakuti ühe korterelamuga, mille esimese korruse akende alla oli istutatud väike hekk. Minu ees jooksnud naine silkas kiirelt heki suunas, juba poolel teel higist ja joogipunktides pealeloksuvast spordijoogist kleepuvaid, niiskust väidetavalt hülgavaid jooksupükse alla sikutades. Mitu jooksjat võtsid veel sama suuna. Mõtlesin, kuidas turgutuspunktides, kus asfalt on kaetud kümnete tuhandete plasttopside ning kõikvõimalike pakendite ja vabatahtlike kätest üleandmisel minema lipsanud puuviljadega, saaks efektse pildi, kuhu saaks alla monteerida allkirja, millise vaatepildi parema elu poole liikuvad immigrandid endist maha jätsid ja kuidas nad euroopalikke väärtusi ei austa.
Umbes 32. kilomeetrist alates ei mõelnud ma enam mitte millegi peale. Läksin peaaegu endast välja, kui umbes 700 meetrit enne lõppu raja ääres mikrofoniga ergutada püüdev härra kuulutas, et kannatage ära, ainult viis minutit veel! Ma teadsin täpselt, et neli minutit on veel, ja ühtegi rohkemat ma välja ka ei kannatanuks.
Ja siis sai see läbi. Veel järgmisel päeval käisid paljud Berliinis ja lennujaamas ringi, lõpetajamedal kaelas, et vabandada välja oma veidi aeglaseid ja kohmakaid liigutusi. Tagasilend Tallinna osutus enamikule lennureisijatest korralikuks katsumuseks, kuna lennukisse sisse ja lennukist välja saamiseks pidi trepist üles ja (see on pärast maratoni oluliselt raskem!) alla ronima. Tallinna lennujaamas võtsid meid aga vastu rõõmsad politsei- ja piirivalveameti töötajad, kes olid – loodetavasti ajutiselt – otsustanud peatada Schengeni režiimi ja kontrollisid kõigi saabujate isikut tõendavaid dokumente. Meenutan, et mitte meeleheitel, mitte elu ja oma laste elu eest põgenev, vaid lihtsalt istuva eluviisi ja ülesöömisega võitlev inimene on võimeline jalgsi 42 kilomeetrit läbima.
