Didi seisis keset tuba, vaatas end peeglist ja uuris oma ostu. Kui ta lillemustriga heleda rinnahoidja ja aluspükstega kassa juurde läks, oli ta kindel, et etteheitvat neppi meenutav müüja arvas, et need on kellegi teise pilgu jaoks mõeldud. Tal oli piinlik, aga ta teadis, mida tahab, ja püüdis enesekindlat muljet jätta. Nüüd imestas ta ka ise, kuidas ta sellega üldse hakkama oli saanud. Peeglist paistis naise mõõtudele vastav veider inimene, aga tõelise naisena Didi end küll ei tundnud. Ometigi oli ta tänase õhtu jaoks soovinud midagi erilist. Tema pilk jäi pidama rindade vahele paigutatud peibutavale lipsukesele. Nad käisid Johannesega kõigepealt kinos ja kohvi joomas ning hakkasid siis kohtuma ilma ettekääneteta.

Iga kord läksid nad pisut kaugemale. Täna pidid nad minema Laura peole ja muidugi oleks see võinud olla täitsa tavaline kohting, aga sellest peale, kui kohtumine oli telefonis kokku lepitud, tundis Didi aina kasvavat iha.Võib-olla oli miski Johannese hääles seekord tema enda ihale vastanud. Ja süütus pole tänapäeval enam mingi eriline saavutus, mida hoida, mõtles Didi. Laura oli teda juba mitu korda õhutanud otsustavat sammu astuma. Aga kas selleks uue rinnahoidja ja pükste ostmine ei olnud juba natuke naeruväärne?

Didi kummardus peeglile lähemale ja otsis juba vilunult oma ihult tibatillukesi sinikaid. Neid oli tekkinud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Ta peitis need oskuslikult jumestuskreemi ja valgustpeegeldava pliiatsiga. Ka see hakkas otsa saama, peabki varsti uue ostma. Didi heitis pilgu voodile. Seal oli ka sama poeskäigu ajal ostetud lilleline kevadkleit. Ta libistas selle endale selga.

Kerge kangas tekitas piduliku meeleolu. Ta keerutas end korra peegli ees, aga rahulolu kestis vaid hetke. Laura oli juba poes öelnud, et kleit on tädilik, kuigi selle lõige rõhutas kaunilt rindu ja silitas allapoole langedes Didi taljet. Laura oli toonud proovikabiini ka paar oma soovitust, mis olid palju seksikamad ja paljastavamad, ja Didi oli neist tõesti korraks vaimustunud, aga taipas siis, et ta oleks terve õhtu enesest liiga teadlik ja lausa häiritud. See kleit on ilus, vastu nahka mõnusalt puuvillane. Ehk võiks ta juuksed üles panna või need kenasse krunni sättida või …

Didi tundis ärritust lausa kuklakarvades. Ta oli kujutlenud end kauni ja muretuna peoruumi sisenemas. Teiste külaliste pilgud pöörduksid temale, aga vaid üks läheks talle korda, ja nad mõlemad teadsid seda … Raamatutes ja filmides oli see ju alati nii. Aga vaevalt et ka päriselus.
Didi tõmbas luku lahti ja lasi kleidil põrandale hunnikusse vajuda. Ta mõtles hetke ja võttis siis kapist pluusi ja seeliku, aga poole minuti pärast ootas neid sama saatus. Seejärel oli musta miniseeliku kord. Ta haaras telefoni.

„Laura …” Didi jõudis vaevu sõbranna nime öelda. „See hele kellukakujuline seelik, roosa topp ja uued platvormkingad. Juuksed hobusesabasse, nähtamatu meik näkku, korralikult huuleläiget ja minek,” loetles Laura. „Kas ma olen tõesti nii lootusetu?” „Oled jah,” vastas Laura. „Aga õnneks on su isiklik stilist ainult telefonikõne kaugusel. Hakka juba tulema.” Didi otsustas siiski, et ei pinguta üle, ja pani selga uue kleidi. Varsti tõttas ta juba kahte astet korraga võttes trepist alla. Parem oleks emast kähku mööda lipsata. Õnneks paistis tal ka kiire olevat. „Kuhu sa sellisel ajal lähed?” Elina püüdis korraga võileiba süüa ja jakki selga tõmmata. „Ma lubasin Laura peole minna.”

Elina neelas leivatüki alla, ja Didi teadis, et ema uuriva pilgu eest pole pääsu. Ta jäi seisma ja valmistus käsi puusa pannes kriitikaks. „Täna on täiskuu,” ütles Elina. „Sa oled siis alati …”
„Mis asi ma olen?” „Sa ei saa siis kunagi magada,” ütles Elina. „Täpselt. Nii et ma võin sama hästi pidutseda,” ütles Didi trotslikult. „Ma lähen öisesse vahetusse. Võin su Laura juurde ära visata.”
„Ma saan ka rattaga minna.” Elina kiirustas Didile järele, aga siis meenus talle käekott ja ta pidi tuppa tagasi minema. Didi jõudis rattaga juba värava juurde, aga kuulis, kuidas aken lahti tehti.

„Ära siis väga hilja peale jää!” hüüdis Elina talle järele.

Kui keskkoolitüdruk Didi otsustab täiskuuööl esimest korda oma poisiga magada, toob see kaasa õudustäratavad tagajärjed. Poiss sureb Didi käte vahel. Hommikul tulevad neiule järele kaks tundmatut, ent vägagi atraktiivset naist. Tüdruk saab teada, et nii nagu need võõrad naised, on temagi nümf ja et praegu on ta elu ohus. Didil tuleb maha jätta ema, sõbrad ja kodu, et põgeneda saatürite eest, kelle eesmärgiks on nümfide sugu maa pealt hävitada. Selleks aga, et igavesti noor ja ilus püsida, peab Didi kiiremas korras ära õppima, kuidas igal täiskuuööl mehega nii armatseda, et too selle peale hinge ei heidaks.

„Nümfid. Montpellieri legend“ on erootilise fantasy-triloogia esimene osa. Raamat põhineb edukal Soome telesarjal, mida näidatakse enam kui 60 riigis. Romaani üheks autoriks on kirjanik, karikaturist ja tõlkija Sari Luhtanen, teiseks režissöör, stsenarist, filmistuudio juht ja telesarja „Nymfit“ tegija Miikko Oikkonen. Sarja põhjal on valmimas täispikk mängufilm, mis esilinastub 2016. aastal.