Sellise postituse tegi paar nädalat tagasi üks mu Facebooki-sõber. Tõsi, päriselus me kohtunud pole ja ka Facebookis oleme vaid mõned laigid vahetanud. Siiski ehmatas see karm teade mind. Mida ma nüüd teen siis? Paneks talle privaatsõnumina paar lohutavat lauset? Kuni ma järele mõtlesin, läks tema küljel juba paanika lahti – kes lohutas, kes hurjutas, kes lubas kohe külla tulla. Lähemad sõbrad asusid teda toetama ning mina rahunesin maha (etteruttavalt: järgmisel päeval palus inimene avalikult vabandust, postitus oli tingitud mitmesuguste ainete koosmõjust). Küsimus aga jäi: mida teha, kui loed sotsiaalvõrgustikust kellegi enesetapukirja?

Mõni kuu tagasi kirjutas üks 42-aastane briti sotsiaaltöötaja oma küljel: “Võtsin tabletid sisse, varsti olen läinud.” Ja leitigi ta mõni tund hiljem oma kodust surnuna. Tema ema aga pahandas kõigi nendega, kes tütre viimset postitust lugema juhtusid ja selle üle ... irvitasid.

Hüvastijätukirjale järgnenud kommentaarides leiti, et naine veiderdabki kogu aeg, ta on ennegi niimoodi püüdnud endale tähelepanu tõmmata. Ja mitte keegi ei läinud talle ukse taha, keegi ei teatanud politseisse või hädaabinumbrile! Seekord ta ei valetanud ... Õigluse nimel olgu mainitud, et paar kommenteerijat siiski küsisid tema aadressi ja telefoni, kuid vastust enam ei tulnud.

Kas need, kes juhtusid seda traagilist teadet lugema, peavad end nüüd süüdi tundma, kuna nad ei võtnud midagi ette?

Facebookil on tegelikult juba 2011. aastast nii-öelda hädaabiteavituste võimalus, kuhu murelik kasutaja saab jätta teate kellegi kahtlasevõitu postitustest. 2015. aasta veebruaris lisas Ameerika Facebook uue “toote” – suitsiidist teatamise nupu.

48-aastane San Francisco insener Shane Tusch tahtis testida, kuidas uudistoode toimib. Ta postitas oma küljele “enesetapukirja”, kus kirjeldab üksikasjalikult, kuidas on viis aastat stressi ja depressiooni käes vaevelnud ning kavatseb nüüd ennast Kuldvärava sillal (kurikuulus avalike enesetappude sooritamise koht) üles puua, kaelas silt, et tema surmas (ja pere isata ja koduta jätmises) tuleb süüdistada panka, kelle laenude kätte ta nüüd surebki. “Ma ei otsi kaastunnet ning ma ei kavatse vastata jamale laadis “Ära tee seda”. Ainuke võimalus, et inimesed mõtlema hakkaksid, on teha midagi ekstreemset. Levitage seda, rääkige sellest kohalikule meediale, ükskõik mida, ma tahan, et nad teaksid, miks ma seda teen, ja nad teavad paganama hästi, et neil oleks olnud võimalus seda ära hoida,” kirjutas Shane.

Murelikud sõbrad (täpsustagem veel kord – virtuaalsed FB-sõbrad) kontakteerusid politseiga. See leidis mehe kiirelt üles ning pärast lühikest jutuajamist (see kestis umbes minuti, hindas Shane) klõpsatasid “enesetapja” randmete ümber käerauad. Ta hospitaliseeriti kolmeks ööpäevaks San Mateo maakonna psühhiaatriahaiglasse. Seal tehti talle hulganisti teste (kokku seitse vereproovi, HIV-test nende hulgas, uriiniproov ning veel mitmesuguseid teste). Psühhiaatriakliinikus viibimist kirjeldab ta üsna karmi kogemusena: ta oli sunnitud ülerahvastatud vaimuhaiglas põrandal magama, tegema teste ja “kui sa ei soostu nendega koostööd tegema, siis sind välja ei lasta”.

Shane Tusch on kübersõnavabaduse eest võitleja. Ta ütleb, et Facebook on ammu ületanud sõnavabaduse piiri ja tunginud inimese privaatsfääri, käitudes tsensorina. Seepärast ta eksperimendi korraldaski.

Ta süüdistab seda võhivõõrast naist, kes (ilmselt seetõttu, et naise perekonnas oli suitsiidijuhtum) ta peale politseile “kaebas”, teadmata tema eraelust midagi.

Jätke sellised privaatsed asjad ikka perekonna ja lähedaste, mitte võhivõõraste “sõprade” otsustada, ütleb Shane Tusch. Kas näiteks nüüd hakkab politsei jälitama naist, kes Facebookis oma sõbrannadega arutab, kas teha aborti või mitte – kuna nende osariigis on abort keelatud? Facebook on ju deklareerinud, et sotsiaalvõrgustiku kohus on tegutseda inimelude päästmise nimel!? Ja inimesed, kes on depressioonis, hoidku Facebookist näpud eemal, kui nad ei taha süsteemi ohvriks langeda, on tema sõnum.

Tegelikult ongi Facebook muutnud meie igapäevaseid suhtlemisstandardeid: inimesed tunnetavad vastutust samamoodi nagu päriselus. Seepärast peaks algajale sotsiaalvõrgustujale selgeks tegema, et “naljad” teemal “lähen ja teen endale lõpu peale” ei ole naljakad ja neid ei tohiks teha. Teiseks tuleks noortele õpetada, et selliseid signaalkirju tuleb siiski tõsiselt võtta ja reageerida – isegi kui säilib oht pärast lolliks jääda.

PS. Kui te otsite Facebookist Shane Tuschi kontakti, siis te ei leia seda, sest Facebooki teda kui rahurikkujat enam ei lubata.