Olen tähele pannud, et inimesed on pearäti suhtes küll uudishimulikud, kuid eelistavad küsimust, miks ma pearätti kannan, otse mitte esitada.

Ma ei kanna pearätti traditsioonide pärast. Selle põhjuseks on minu religioon ja minu tunded.

Tunnen end pearätti kandes õnnelikult ja mul on nii mugavam. Keegi ei sunni mind. See tuleb südamest ja minu vajadustest. Samas ei pane see mind millegi kohta teistmoodi arvama, muu hulgas ka teiste naiste kohta, kes salli ei kasuta. Ma püüan nende valikuid aktsepteerida niisamuti, nagu ma ootan neilt minu riietusstiili aktsepteerimist, sest inimesed on erinevad ja vabad elama oma elu vastavalt oma valikutele. Mul pole õigust arvustada kellegi isiklikke eelistusi.

Suve ajal pööravad inimesed tänaval mulle muidugi erilist tähelepanu. Ja annavad üksteistele märku.

Inimesed, kes elavad väljaspool Tallinna kesklinna, on tavaliselt rohkem üllatunud. Käisin hiljuti Kehras paberivabriku juubeli tähistamisel. Seal oli palju inimesi, kes imestasid mu pearäti üle ja püüdsid mind salaja pildistada. Kui mina oma sõpradega tahtsin end pildistada koos seal esinenud tantsutrupiga, hakkasid korraga paljud inimesed meid pildistama. See mälestus toob siiani naeratuse näole.

Olen mõistnud, et dialoog inimeste vahel on väga oluline. Kui keegi on mind tundma õppinud, siis ta mõistab, et meie ainus erinevus ongi pearätt – ning et meie eludes leidub palju ühist. Siis märkavad inimesed ka erinevusi meedias esineva stereotüübi ja päris inimeste vahel.

Mu meelest on parim tee suhteni üksteisest lugupidamine ja tolerants. Inimestena jagame paljusid ühiseid väärtusi. Suhtluse kaudu on meil võimalik üksteisest paremini aru saada ja muutuda avatumaks – leppida erinevustega ning neid rahumeelselt aktsepteerida.

Şeyma Güzel on Türgist tulnud tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis ja Ekspressis suvel praktikal.