Siim Nestor: Võrreldes paadipõgenikke
Pagulaste teemalist debatti jälgides olen pannud tähele, et kui lauale tuuakse näide sellest kuidas 70 000 eestlast Nõukogude võimu eest Läände põgenes, siis tasalülitatakse see argument väitega, et see võrdlus praeguse ajaga on kohatu. Et meie rahva 70 aasta tagune traagika ei päde võrdlusena praegu Lähis-Idast ja Aafrikas üle Vahemere Euroopasse pagevate traagikaga.
Ma olen vestlustes korduvalt küsinud: miks see võrdlus ei sobi?
Vastuseid on üksjagu. Öeldakse: sellepärast, et (juhuslikus järjekorras): a) eestlased läksid siit sarnasesse kultuuriruumi, b) põgeneti välisvaenlase, mitte riigisisese konflikti tõttu, c) eestlased pagesid Läände ausalt tööd tegema ja töötasid end ausalt üles, neid ei oodanud ees abirahad ja eluasemed, d) pagulaseestlased austasid neid vastu võtnud maa kombeid ja kultuuri, erinevalt praegu Vahemere lainetes eluga riskijatest, e) meie sõjapõgenike käekäik polnud sugugi ladus – Rootsi andis põgenike Nõukogude Liidule üle, pagulastesse suhtuti kui odavasse tööjõudu, isegi kui tööorjadesse.
Ammendavat vastust oma küsimusele otsisin ajaloolase Kaja Kumer-Haukanõmme artiklist „Pagulaseestlaste omaaegne valutu sulandumine on paljuski müüt“ (EPL, 01.06). Kumer-Haukanõmm – aastaid sõjaaegsete eestlastest põgenike teemat uurinud teadlane – toob välja veel hulga põhjusi, miks me neid kahte masspõgenemist võrrelda ei saa. Eestlased olid haritud, oskasid kirjutada ja lugeda vs madala haridustasemega põgenikud Aafrika ja Lähis-Ida. Kristluse taustaga eestlased põgenesid kristlikele aladele vs pagejad, kelle hulgas on muslimid, kel tuleb Eestis ka suvisel valgel ajal paastumist nõudva ramadaaniga hakkama saada. Lõunast pärit põgenikud võivad kaasa tuua meil mittelevinud haigusi ja nad võivad vajada teistsugust ravi. Päikese ja soojaga harjunud inimesed satuksid siin hoopis viletsamasse kliimasse.
"Võrreldamatuid" pagemisi on siiski võrreldud, eks ole. Võrreldud on pagulaste kvaliteeti. Võrreldud on pagulaste käitumist ja sobilikkust vastuvõtva riigi oludega ja seda, kui kenasti sõjapõgenikke vastu võeti.
Minu arvates on need kaks sügavalt traagilist põgenemist üdis võrreldavad. Ennekõike seetõttu, et MIKS põgeneti/põgenetakse: surmahirmust. Ja hävingu eest. See instinktiivne jõud, mis sunnib kodu (ja ka lähedasi) maha jätma, on täpselt sama tugev ja meeleheitlik. Täpselt sama.
Kas see nüüd kohustab meid moraalselt sõjapõgenikke avatud sülega vastu võtma? Tingimata mitte, võib vaielda, aga nii palju mõistmist võiks olla, et need julmad olud on sarnased. Seda tõsist ja keerulist debatti pole vaja takistada väidetega, et selline võrdlus on ebapädev.
PS.Pagulastemaatika tuules on hoogsalt levimas vasakpoolne ja heaoluriigilik suhtumine ümbritsevatesse inimestesse. Ka parempoolse vaatega inimesed avaldavad ühtäkki muret eestlaste üle, kes elavad siin allpool vaesusepiiri. Kui see mure on tõsine, kui tõepoolest hakatakse end viletsas seisus elavate kaaskodanike heaks liigutama, siis kujuneks vähemalt neile see debatt kasulikuks.
