Kevad on käes: tuntud eestlased jagavad oma lugusid armumisest ja kallima leidmisest
Eestlase lausutu ei vahuta romantikast. Kui öeldakse, tuleb see hingepõhjast ning puudutab sügavalt. Kuidas tuntud eestlased oma armastuse leidsid? Ajakirjade Kirjastuse raamat "Armastuse aeg" teab vastust! Loe sinagi!
Liis-Katrin ja Märt Avandi
Märt: “Mängisin Georg Malviuse lavastatud muusikalis “Cabaret”, tutvusime selle esietenduse peol.”
Liis-Katrin: “Olin esietendusel, sest minu ema tegi selles muusikalis kaasa. Peole jäin aga juba Märdi pärast. Läksin pärast etendust Märti tänama. Ütlesin, et mulle meeldis ta esinemine ja ta on mu uus lemmik.”
Märt: “Ta tuli jah üsna julgelt saali teisest otsast, vaatas mulle silma ja ütles need sõnad. Muidugi nägin, et päris kena tüdruk, kuid klassikalise eesti mehena ei osanud midagi õiget vastata.”
Liis-Katrin: “Lõpuks ütles Märt, et tule peole ka. Peol aga tundus, et ta ei tee minust üldse välja. Enne äraminekut öeldi mulle, et kuule, ta ju jälgib sind kogu aeg. Läksin siis kohvitassiga nende punti seisma, siis hakati ka minuga rääkima ning lõpuks muutusid kõik teised üleliigseks.”
Märt: “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi. Samal õhtul kaotasin oma telefoni ka ära.”
Marika ja Heinz Valk
Marika: “Kohtusime minu õe, kunstnik Sirje Runge näituse avamise järgsel koosviibimisel. See toimus me Merivälja maja kaunis aias, augusti lõpul. Tundsin Heinzi tema vaimustavate ja julgete karikatuuride järgi. Tema mind kindlasti mitte. Lisaks aga osutus ta ka üleni võluvaks meheks.”
Heinz: “Mind võlus Marika daamilik riietumisstiil ja ta olekust õhkuv naiselikkus. Armusin esimesest silmapilgust. ”
Hilja ja Elmar Pinka
Hilja ja Elmari viisid kokku äike ja lohutu vihmasadu. Elmar ootas Pika-Antsu veski räästa all, et sadu saaks otsa. Järsku tuli mööda teed kaks tüdrukut, üks neist paljajalu. “Tema jalajäljed aurasid nii armsalt ja ma mõtlesin, et ju ta on üks sooja südamega tüdruk, kenake pealekauba.”
Elmar võttis kätte ja kutsus tüdrukud veskijärvele parvega sõitma. Mõni aeg hiljem tundis Hilja, et Elmar on just see, kelle tema võtaks: “Öeldakse ju, et igale potile leidub kaaneke.”
Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar
Mehega kohtumist nägi Ülle kaader kaadri haaval unes ette. Ja justkui selle tõestuseks, et kõik, mis määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub nüüd nende koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli.
Eda ja Margus Allikmaa
Margus: “Esimest korda kohtusime Põllumäel kolmeaastastena.”
Eda: “Põllumägi oli küngas põldude vahel, mille nukil oli vaatetorn. Selle all me tavaliselt ootasime teineteist – küngas paistis ära kummagi koduaknasse – ja mängisime kodu.”
Margus: “Olime naabrid, vahest mõnisada meetrit elasime teineteisest eemal. Hiljem vahemaad kasvasid, nii geograafilises kui ka emotsionaalses mõttes, et siis mingi aja pärast jälle kaduda. Üheksateistkümnestena hakkasime koos elama ja kahekümnestena abiellusime.”
Aet ja Jüri Kuuskemaa
„Hakkasin täiesti teadlikult perekonda soetama. Ma valisin hoolega ja siis langetasin otsuse, mida pean tänaseni täisloosiks ning oma elu kõige suuremaks õnnestumiseks.“
Professor Vaga oli õpetanud Jürit märkama naise ilu puus, kivis, savis ja õlis. Aga elus? Muuseumitöötajast naabrinaine Kadriorust, Aet nimeks, oli Jürile varemgi silma jäänud, aga kuna kumbki polnud vaba, lükkus projekt edasi. Kuni 1976. aastani – siis klappis kõik.
Külli Teetamm ja Andero Ermel
„Ta oli tohutult tõsine, isegi range. Pikad juuksed, pintsak ja püksid,“ meenutab Andero esimest nägemist. „Kooliajal olid teised prioriteedid; polnud tunnetki, et peaks endale kellegi vaatama. Kursusekaaslased olid nagu vennad ja õed.“
Ka Külli tunnistab, et teda ei külastanud hetkekski uid Anderost kui kaaslasest. „Viimase kursuse jõulupeol ajasime juttu ja mõtlesin, et näe, milline hea inimene. Niimoodi see jäi. Alles ükskord kevadel, kui Andero pidi maale sõitma, ütlesin, et „ma tulen ka“. Ja tema ei öelnud, et „ära tule“. Ega me mitmetunnise sõidu jooksul eriti rääkinud. Kuulasime Tätte-Matvere „Majakavahi armuhüüdu“, päike loojus... Siis oli küll selge, et nii võiks jäädagi.“
Krista ja Ionel Lehari
Krista: “Ionel ikka naljatab, et korjas mind bussipeatusest üles. Tegelikult hakkasime teineteist piidlema juba 14aastaselt, sõitsime hommikuti samas Lasnamäe bussis.”
Ionel: “Muide, Jaapanis peetakse tüdrukult telefoninumbri nuiamist väga halvaks tooniks. Mina seda ei teadnud ja kui oma lugu kord Aasia kolleegidele rääkisin, tõmbusid nood kohe tagasi ning nägudelt võis lugeda pettumust: muidu tundus täitsa korralik mees...”
Krista: “Olime 17aastased ja käisime kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel, kui Ionel ütles, et tal oleks üks jutt, kas mul on aega kokku saada.”
Ionel: “Mingit juttu muidugi ei olnud. Varsti läksin Vene kroonusse ja mul oli aega kaks aastat mõelda.”
Krista: “Kirjutasime pikki kirju. Elasime juba enne koos ja kui Ionel sõjaväkke läks, jäin mina tema ema juurde. Elasin Ioneli toas...”
Ionel: “...ega märganud tagasi koju minna! Eks kaugelt oli toa vabastamist ka imelik nõuda. Rahuliku eesti mehena ootasin, et aeg annaks arutust.”
Krista: “Ja siis mingil hetkel Ionel ütles: “Peaks vist avaldused sisse viima.””
Kärt ja Andres Anvelt
Kärt: “See oli aastal 2002, kui palusin Andresel üht artiklit vaadata: kas olin kõigest õigesti aru saanud.”
Andres: “Saime kokku Eesti Päevalehe parklas. Kui me nüüd sealt mööda sõidame, näitan talle alati: siit sai kõik alguse. Kärt jooksis majast välja, tuli mu autosse, seljas kreemjaspruun mantel. Andis mulle mingi paberi kätte... Mul valgusid read silme ees laiali, üritasin midagi tarka öelda.”
Kärt: “Tagantjärele on Andres öelnud, et ei suutnud meie arutelu jälgida, sest oli esimesest hetkest peale armunud. Mäletan, et läksin tagasi kontorisse ja ütlesin kolleegile: “Anvelt on jube kihvt mees, mulle ta meeldib.”
Kaks aastat hiljem septembris helistasin Andresele, juhuslikult päev enne ta sünnipäeva. Tahtsin taas ühe artikli asjus aru pidada.”
Andres: “Mul ei olnud tema numbrit alles, kõhklesin, kas võtta vastu või mitte. Võtsin. “Tere, siin Kärt Karpa...” Kargasin millegipärast püsti ja jooksin, telefon käes, teise tuppa. Ei tea, mispärast, mõlemad toad olid sama tühjad ja pimedad. Leppisime kokkusaamise ülejärgmiseks päevaks.
Kohtusime Olümpia hotellis Englishman'i Pubis. Ta üritas tööasju ajada, kuulasin mõnda aega ja ütlesin: “Ma tahaks ise midagi rääkida.” Ja rääkisingi, et mul on tema vastu tunded... Kärt kuulas, suu ammuli. Arvan, et tal oli ka alateadlik sümpaatia varem olemas, et ta kohe vedu võttis. Samast õhtust jäime kokku.”
Kristiina Ehin ja Silver Sepp
“Unustasin kord vabariigi aastapäeva jätkupeol mütsi Kristiina korterisse, teda veel tundmata. Umbes aasta pärast, kui talv jälle lähenes, tahtsin oma head ja kallist mütsi tagasi. Sain kelleltki Krstiina numbri ja helistasin. Müts oli tõesti sinna jäänud, võisin järele minna ja juhul, kui plaanisin seda teha kahe päeva pärast, olin palutud ka Kristiina sünnipäevapeole. Ega ma kindel olnud, kas minna või mitte. Otsustada aitas kogemata bensiinijaamast leitud kirjandusajakiri Lugu, mille kaanelt leidsin Kristiina. Nii tutvusin esimest korda temaga põhjalikumalt, pildid olid ilusad ja jutt ka päris kena, igatahes otsustasin mütsi ära tuua.
Sünnipäevast mäletan esimese asjana, et Kristiina astus minu poole üle suure toa vaiba ning komistas. Olen ikka arvanud, et tõeliselt head asjad esimesel lähenemisel komistavad, ning ebausule kindlaks jäädes pole meil sealtpeale ühtegi päeva koosolemist vahele jäänud.
Nii ilusa, andeka, eduka ja meeldiva luuletaja kõrvale saabki sobida vaid üks Metsapoole põhikoolis käinud külapoiss. Olen natukene düsgraafik, loen aeglaselt ja mitte väga palju ning võõrsõnu eriti ei kasuta. Põhiliselt löön puupakkude sisse häälestatud naelu, nüpeldan jalgratta esiratast ja veega täidetud pesukausse, nimetades neid pillideks ning sündivaid helisid muusikaks. Sinna juurde laulan omi laule ja tundub, et Kristiina seda just vajab, ja mul on hea meel, et saan seda kõike talle pakkuda.”
Katrin Sangla ja Hindrek Maasik (Masa)
Õigupoolest oli noor režissöör Katrinit juba varem ühel peol märganud (“Talle meeldis mu punane suu! Tükk aega hiljemgi nõudis neid punaseid huuli!”), kuid Katrin esimest kohtumist ei mäleta. Küll aga teist, kui nad pidid tööasjus kokku saama.
“Ma poleks Masat võib-olla ka siis “märganud”, kui ta poleks mind vaadanud pealaest jalatallani ü l e. Mu esimene reaktsioon oli: kuidas sa julged!!! Teine: vaat kui huvitav, ka luuavarrest võib pauk tulla! Järgmisel kohtumisel polnud enam miski tähtis.”
Külli ja Urmas Vaino
Urmas: “Käisime mõlemad Tallinna 32. keskkoolis, paralleelklassides, mina ajaloo- ja Külli kodundusklassis. 11. klassi kevadel korraldati meil koolis tantsukursused. Kuna poisse oli kõvasti rohkem, oli kõigil tantsule palumisega kiire. Mul oli tollal hästi lihtne tõekspidamine: tantsima tuleb võtta prillidega tüdruk. Prillid olid sel ajal lihtsalt niivõrd koledad, et inimene, kes neid kandis, pidi olema kas poolpime või sisemiselt väga enesekindel. Ja kuna mu senine tantsupartner oli parajasti haige, siis palusin tantsima järgmise tüdruku, kes kandis prille. See oligi Külli.”
Külli: “Abiellusime pärast keskkooli lõpetamist, 20. augustil 1992. aastal.”
Anu ja Juhan Aare
Anu: “Tutvusime Vainupeal, kus juhuse tahtel süütasime koos muinastulede öö lõkke. Meil oli huvitav koos olla ja tundus, et teame teineteist ammu. Avastasime, et meil on palju ühiseid meeldivaid tegevusi. Aasta pärast läksime Inglismaa lõunarannikule keeltekooli. Sealses imeilusas rannas kinkis Juhan mulle kihlasõrmuse. Abiellusime Itaalias Toscana maakonnas Lucca linnas.”
Juhan: “Kõik, mis sel muinastulede ööl toimus, tundus olevat uskumatu ja hingeliselt võimas. Järgnes tormiline lähedaseks saamise lugu ja äratundmine, et meid on kokku viinud mingid kosmilised jõud. Mäletan üht septembriõhtut Lahemaal, mil virmalised maalisid taevasse Anu portree. Uskuge või mitte, aga just täpselt nii see oli! Seisin liikumatult ja vaatasin hinge kinni pidades seda ulmelist kunstiteost. Sellest ajast olen hakanud arvama, et meid on ühte sidunud üleloomulikud jõud.”
Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar
“Me tundsime teineteist kohe ära, esimesel päeval,” ütleb Tuuli.
Paar sai jutu peale Ernitsa, Põldma ja Jancise multifilmide esilinastusel. Tegude kaudu teadsid nad teineteist varemgi, aga sel õhtul astus veidi vindine Arbo Tuulile ligi ja teatas, et on juba ammu soovinud end tutvustada. “Ütles, et täna ta rohkem ei räägi, aga helistab homme, kui on kaine,” itsitab Tuuli. Nii sündiski. “Arbo tundus mulle tegude järgi põnev persoon. Mõtles teistmoodi, avaralt. Ja mis mulle veel silma oli jäänud: ta astub õigluse eest välja.”
Arbo arvas Tuuli kohta laias laastus sama. “Tal oli tunne, et ma teen olulist asja, olen Eesti naiste ärataja. Võiks vist öelda, et Arbo on võrdlemisi suur feminist.”
Nad klappisid ja kokku kolides selgus – nagu alati selgub –, et mõnes argises asjas on nad liigagi sarnased.
