Ljudmilla Petranovskaja: Kõikide sõda kõikide vastu

Mõni aeg tagasi õnnestus mul põgeneda kaheks nädalaks Moskva külma ja pimeduse eest Vahemere äärde Hispaania suvituslinna. Paik ise ei ole midagi erilist ja kuulub soodsate sihtkohtade hulka. Ega Hispaania ka just šokolaadis ei suple – tööpuudus ulatub 25%-ni. Siit-sealt pisut räpane, mõnes kohas arusaamatult suured tarastatud alad, pargi asemel mittemidagiütlev tühermaa. Kuidas sõidavad bussid, on üleüldse võimatu aru saada. Kauplustes võib juhtuda, et teenindajad ei märka teid. See kõik näitab, et tegemist ei ole just eriti jõuka ja hästitoidetud Läänega, kus kõnniteed seebiga pestud ja teenindus ideaalne. Esmapilgul tundub elatustase võrreldav Venemaa oblastikeskusega (või oli võrreldav enne seda, kui rubla kukkus).
Kuid õhtul kaubanduskeskuses pingil istudes ja siia-sinna uitavaid külastajaid jälgides taipasin korraga, et kahe nädala jooksul ei olnud ma näinud siin inimestevahelises suhtluses mitte ainsatki agressiooniakti. Tänavatel, kohvikutes, poodides – mitte kusagil. Oli igasuguseid olukordi, tekkis arusaamatusi, meie kaardid ei töötanud, aga sularaha kaasas ei olnud – kuid kordagi ei viidanud miski isegi mitte konflikti tekkimise võimalusele. Inimesed tegid sisseoste, midagi arutati, lapsed jooksid kauplustes ringi, peitsid end rippuvate riiete taha ja lamasid vahekäikudes – kuid polnud mingit karjumist, veel vähem nüpeldamist. Me ei kuulnud mitte üheski kaupluses ega kohvikus kordagi, et töötajad või kelnerid oleks omavahel tülitsenud, ehkki meie seal olles kukkusid isegi nõud maha ja kaupa ei suudetud leida ja keegi ajas midagi sassi, segas kedagi. Ehitusplatsist möödudes kuulsime, kuidas töötajad karjusid – ma ei tea, võib-olla see oli muidugi lihtsalt hispaaniakeelne sõim, kuid see kõlas lõbusalt ja heatahtlikult.
Mingil hetkel tabas mind arusaamine, et just sellepärast saabki siin puhata. Meri, päike, apelsinipuud - see on küll imekena, kuid närvid puhkavad eelkõige seetõttu, et õhus ei ole agressiivsust. Ümberringi jalutasid Hispaania, Inglise, Saksa, Hiina, Maroko perekonnad, mõned neist olid küllalt lärmakad, kuid agressiivsust nende hääles ja žestides ei olnud. Ja muide, seal jalutasid ka venelased ja ka nemad ei tülitsenud.
Tagasi kodumaale jõudnud, läksin lähimasse „Pjaterotškasse“ toidu järele. Viibisin seal umbes 15 minutit. Selle aja jooksul karjus mingi mees kassiiri peale, kuna viimasel ei olnud võimalik raha väiksemaks vahetada. Abielupaar, umbes 30-aastased, kes valis vorsti, pöördus teineteise poole repliikidega stiilis: „Loll oled või? Ma ju ütlesin, et seda saasta ei ole vaja võtta! – Kurat sa käid pinda, võta ise, mida tahad!“. Saalitöötajad-naised tegid valjuhäälselt etteheiteid puuduvale kolleegile, kes olevat „häbematu“. Vanaema pahandas lapselapsega, kes sirutas käe šokolaadi järele, ja kui laps ei kuulanud sõna, siis lõi teda käe peale. Mitte ükski neist ei paistnud inimesena, kes oleks mingi tõsise konflikti tõttu väga endast väljas olnud. Ei, selline suhtlemine oli tavaline, rutiinne. Nad lihtsalt vestlesid. Ja ainult mina oma kutsealase ülitundlikkusega võõraste emotsioonide ja intonatsioonide suhtes, ja veel pärast Hispaaniat, tundsin end pärast tavalist poeskäiku pool tundi haigena.

Meie norm

Vene ühiskonnale iseloomulikust agressiivsuse levimisest olen kirjutanud ja rääkinud ka varem ning kõige hämmastavam on minu jaoks seejuures nimelt seesama „normatiivsus“, midagi harjumuspärast enamikule kodanikele. Minu temperamentne naaber ülakorterist karjub tihtipeale perekondliku suhtlemise käigus oma mehele läbilõikava häälega, mis kostub kergesti läbi meie Moskva korterelamu betoonseinte: „Tundub, et ma räägin sinuga rahulikult!“ Mehe madalahäälne vastus on pikk ja ei kannata trükimusta. Nad elavad koos juba aastaid ja ma arvan, et nad ei pea oma abielu sugugi ebaõnnestunuks.
Ükskord, naastes kiirrongiga mingist komandeeringust, vaatasin rongis kultusfilmi „Armastus ja tuvid“. Inimeste elust nii, nagu see on, vähemalt autorite silmis. Film jooksis ilma helita, näidati ainult pilti. Vaatasin ja mõistsin, et näen sügavalt patoloogilisi suhteid tohutu arvu agressiooniaktidega mingis ajaühikus. Ekraanil läks keegi alatasa hüsteeriasse, karjus kellegi peale, ähvardas kedagi, püüdis kedagi lüüa, viskas midagi demonstratiivselt põrandale, filmikangelaste miimika väljendas kogu agressiivsete emotsioonide paletti, vihast põlguseni. Seejuures peeti silmas, et see on nagu perekond ja kõik armastavad üksteist ja kardavad üksteist kaotada. Inimesed ise on tegelikult lahked ja südamlikud. Lihtsalt elavad niimoodi. Räägivad rahulikult.
Kui lasta mis tahes kollektiivis mis tahes linnas mis tahes teemal vestlusel mingi aja vabalt areneda, siis 15 minuti pärast leiad eest grupi, kes kirub lapsi, õpetajaid, „halbu“ lapsevanemaid, valitsust, võimu, Ameerikat. Kellegi kirumine on üldse universaalne viis suhtlemiseks ja vestluse hoidmiseks, olgu rongivagunis või järjekorras.
Meediaruumis aga võib üldse tule ära lasta. Absoluutselt iga uudis kutsub esile agressiivsuse puhangu, seejuures pole tähtis, millisest poliitilise ja ideoloogilise spektri äärest. Lihtsalt ühed panevad häbiposti õli eest maksmata jätnud mutikese, teised nõuavad karmi karistust mutikese kinni võtnud turvameestele, kolmandad kiruvad võrguomanikku ja koos temaga kõiki „täissöönuid“, neljandad neavad Obamat sanktsioonide pärast, viiendad Putinit majanduskriisi pärast. Nelja avalduse kommunikatiivne eesmärk viiest on - agressioon. Nimetada süüdlane. Häbistada. Ähvardada. Soovitada karistust.
Televiisorit ei tasu isegi mitte poole kõrvaga kuulata. Seal karjuvad vastased jutusaates üksteise peale või karjuvad kõik kooris mingite hirmunud inimeste peale, pereseriaalides karjuvad õela häälega naised oma meestel ajud pehmeks, aga „meestekates“ („patsanskie“ nn „löökfilmid“) selgitavad kangelased välja, kes keda piisavalt ei austa, aga kui juba televiisoris hakatakse nalja tegema… Seda kõike näidatakse vahepalana lubadustele täita maailm tuumatolmuga ja põletada Kiiev napalmiga. Kõik alandavad kõiki ja suruvad alla vahet pidamata; süüdistamine, alandamine, ähvardamine - kolm kommunikatsiooni sammast, millel rajaneb praktiliselt mis tahes televiisoris näidatav monoloog või dialoog. Ilmateade on peaaegu ainus erand.
Me elame selles juba aastaid, pidevalt, ja seetõttu ei pane enam tähele, ei mõista, ei kuule, kuivõrd mürgitatud see keskkond on, kuidas see loob pideva taustastressi, ebakindlust, pidevat ärritust. Kevadel ja suvel on muidugi olukord pisut parem – päike ikkagi paistab ja rohi kasvab. Aastavahetuselgi kergem – ikkagi kuusk ja pidu. Novembris ja veebruaris saabub kõrgpunkt.

Geopoliitilise olukorra teravnemine

Viimastel aastatel näis, et olud lähevad paremaks. Inimesed rahunesid veidi, muutusid lahkemaks, hakkasid harjuma ilusa ja meeldivaga, hakkasid üksteisele naeratama. Aga just siis hakkas raha otsa saama ja inimestele söödeti kiiresti ette sõda, mis, nagu selgus, ei olegi nii väike ja mitte just võidukas.
Tänaseks ei ole agressioonist täitunud ühiskonnal enam kuhugi edasi minna. Enam kui aasta rahutukstegevat muusikat, pinges hääli ja söestunud kehi televiisorist. Enam kui aasta viha õhutamist nende vastu, kes mõtlevad teisiti. Enam kui aasta on sisendatud paranoiat „ümberringi on vaenlased, nad tahavad meid hävitada“. Tõsi küll, kõik see on paljuski pealiskaudne ja kunstlik. Piisab, kui vaadata näiteks pilte Maidani-vastaste kogunemistest linnades, kus ei hakatud kogunemise tarvis kasutama haldusressursse – tosin linna hullu, kes on staažikad seisjad – seisavad uhkelt veebruarituules, et mitte unustada ja mitte andestada. Kuid kahjuks ei saa kõike imitatsiooni arvele kirjutada.
Agressiooni levitamiseks on hetkel olemas kõik põhjused. Jalule tõusmise eufooria on lõppenud, uut doosi veel ei ole, aga Debaltsevest jätkub nii kolmeks päevaks. Mis peamine, kõigile on selge, et midagi paremat ees ei oota. Võib-olla kunagi, kuid alguses läheb kõik palju hullemaks. Ees kangastub ebameeldiv vari, paraku liiga tuttav meie geneetilisele – aga ka tavalisele – mälule. Rahutu aja, kokkuvarisemise, hävingu vari, „kõikide sõja kõikide vastu“ vari kokkuvariseva ühiskondliku elu ja kahanevate ressursside tingimustes. Nägime ju kõik reaalajas, kui kiiresti ja lihtsalt on võimalik muuta terve regiooni, mitte küll jõukas, kuid rahulik ja normaalne elu metsikuks väljaks, kus valitsevad relvastatud inimesed, mineeritud teed, varjendid, omakohus, rüüstamised ja muud „hübriidsõja“ võlud. Ja kogu maailm mälub rahulikult oma hommikuvõileiba, vaadates samal ajal fotot vereloikudest sinu tänaval. Võimalik, et see on sinu veri.
Ei ole selge, mis meid selle eest kaitseb. Hobbesi kirjeldatud kõikide sõjas kõikide vastu saab vastu pidada kas tugev legitiimne valitsus või tugev ühiskond, millel on võimekas, horisontaalsete sidemete ja iseorganiseerumisvõimega sotsiaalne struktuur, või sügav usk või moraal. Sellega, teisega ja kolmandaga on meil lood kehvasti.
Meie valitsus suudab hetkel kuidagimoodi täita oma funktsiooni üksnes hõlpsalt saadud naftadollarite voo tingimustes, täpselt nagu varasemalt oli neil võimalik püsida ainult tohutult inimressursi raisates. Süveneva kriisi olukorras demonstreeritakse sellega üha enam eelkõige abitust ja ebapädevust, aga mis peamine – sügavat põlgust rahva vastu, mis jääb mingil arusaamatul põhjusel jalgu justkui praht.
Kodanikuühiskonnaga ei ole meil sugugi paremini. Igasugused sõltumatud ühiskondliku aktiivsuse vormid, horisontaalsed sidemed, mis olid parematel aastatel just tekkimas ja arenemas, on viimasel „poltide kinnikeeramise“ perioodil peaaegu purustatud.
„Isamaaline ühtsus“, mis saadab kogu Krimmi ja Novorossia lugu, on pseudo-ühtekuuluvustunne, see ei ole loonud mitte mingisugust sotsiaalset kapitali, hoopis vastupidi. Esiteks oli see väga tugevalt inspireeritud ja juhitud ülevalt, st selles oli ja on vertikaalset tunduvalt rohkem kui horisontaalset. Teiseks tasuvad ühised kuriteod ära vaid lühikest aega, hiljem lõhub ühine süü ja ühine vale usalduse ja läheduse „kaasosaliste“ vahel, nad ei taha üksteist näha, rääkimata sellest, et midagi koos üles ehitada.
Moraal ja vaimsus? Ärge ajage meie Iskandereid naerma / Lubage naerda (viide Krimmi sündmusete aegsele loosungile – toim.). Ei ole võimalik armastada oma ligimest ja samal ajal õhutada viha ja sõda, ähvardada maailma hävitamisega. Religioon, kirik? Kas keegi veel ootab siit midagi peale nõudmiste, et järjekordsed „pühaduse teotajad“ istuma pandaks/välja aetaks?
Võib-olla solidaarsus ühise vaenlase ees? Paraku ei ole ühiskonnal, kus on kehtestatud kohustuslik viha Ameerika vastu, mitte mingit pistmist realistliku tervemõistusliku agressiooniga reaalse ühise vaenlase vastu. See on jõuetu ja vastutustundetu, kuna Ameerika on kaugel, ta ei ole mitte mingil selgel viisil esindatud ja teda võib vihata, mitte midagi ette võtmata ja mitte ühtegi tõsist valikut tegemata, lihtsalt ajades tühikäigul agressiooni ringiratast taga ja paisates seda ümbritsevasse keskkonda. Vähemus vihkab seejuures sama jõuetult ja tulemusetult Putinit, aga ei suuda samuti midagi teha, ja ei saa seetõttu ühiskondlikku õhkkonda osoneerida. Kõik reaalsed ja väljamõeldud vaenlaste teod, samuti kõik režiimi jäledused kutsuvad enamiku venelaste hinges esile mitte loomulikku elutervet viha, vaid hägusat, meeleheitesegust masendavat ärritust , mis valatakse välja, vabandage väga, kelle peale juhtub – kassiiri peale kaupluses, lapse peale, kelle peale iganes.

Frustratsioon

Mis tahes tüüpi frustratsioonist on kaks väljapääsu: mobilisatsioon ja murdumine või alandlik leppimine lüüasaamisega ja kogemuse ümbermõtestamine. Võit nõuab ressursse. Neid ei ole – „uue suure Venemaa“ võimalused on viimase aastaga ammendunud. Mulle tundub, et sellest on kõik aru saanud, peale täiesti hullumeelsete. Ja mida enam räägitakse „NATO salakavalatest plaanidest“, seda suurem on isikliku haavatavuse tunne. Agressiooni väljapääs ülespoole, nõudmistes võimule, on üsna lihtsalt tõkestatud repressiivsete seadustega ja hirmulooga „Maidan, mis hävitab elu riigis“.
Alandlikkuseks on vaja teada tõtt. Tunnistada lüüasaamist tähendab ka tunnistada süüd. Südametunnistus, mis, juhul kui valgus murrab läbi teletorni, annab vaikselt ent kindlalt mõista, et oleme korda saatnud midagi väga alatut. Seejuures on tõde juba peaaegu võrdne riigireetmisega, mistõttu on parem teravust mitte kruttida.
Venelased on sattunud lõksu. Neid on võtnud ringhaardesse Ameerika ja Putin, tehtud vead ja hirm tuleviku ees. Kui frustratsioon ei leia väljapääsu ei võitluses ega meeleheites, siis muutub see viljatuks, korduvaks kinnistunud agressiooniks. See on jämedalt öeldes posttraumaatiline stressihäire (tuttav venelastele Afganistani ja Tšetšeenia sündroomina). Sellest sai omal ajal intensiivse uurimise objekt, kuna inimene põhjustab selles olekus palju probleeme iseendale ja teistele pideva ärrituvuse, viha, igavese pahameelega kõige ja kõikide vastu enda ümber. Kui selle all kannatab kogu ühiskond, muutub elamine päris keeruliseks. Selline atmosfäär kurnab psüühikat ja närve, vaesestab suhtlemist, devalveerib mis tahes eesmärgid ja algatused.

Väljapääs on olemas

Sellele olukorrale on raske vastu seista. Ent see on absoluutselt vajalik ning mis veelgi tähtsam – see on võimalik.
Esiteks peab teadvustama, et keskkond on toksiline, et ei tekiks arusaama, et see laps on süüdi, ärahellitatud, või oled ise hull, või et kõik ümberringi on täielikud tainapead. Me kogeme objektiivselt tõsist frustratsiooni, erinevad inimesed küll eri põhjustel: kes tunneb end abituna läheneva majanduskriisi ees, kellel on kahju, et Novorossia ei saanud tõeks, kes on meeleheitel seepärast, et ei suuda takistada agressiooni Ukraina vastu. Peale selle püütakse meid pidevalt sihilikult mõjutada, et halvendada meie seisundit, vähendada kriitilisust, halvata tahet, suunata meie mõtteid ja tundeid selles pidevas rattas jooksmises „kõikjal on vaenlased, meid ei armasta mitte keegi“. Isegi kui teil endal õnnestub propagandat vältida, siis mõjutab see ikkagi teid ümbritsevaid inimesi ja nemad omakorda teid.
Kas on võimalik end kuidagi säästa, teha endale „fooliummütsike“, mis ei laseks õhus leviva agressiooni mürgise kiirgust läbi?
Kõige mõistlikum, mida toksilisse keskkonda sattudes teha, on muidugi püüda sellega võimalikult vähe kokku puutuda. Kui võimalik, mitte osaleda mõttetutes aruteludes „vaenlaste“ üle. Nüüd ei ole enam mingit mõtet vaielda, kõik teavad kõike ja mõistavad, ja kui on valinud mingi positsiooni, siis tähendab neil on selleks põhjus. Jätke igaühele tema südametunnistus – see saab aru. Kui see sellegipoolest juhtub, siis seadke endale selge piir: ma kulutan sellele vaidlusele 10 minutit ja mitte minutitki rohkem, aga pärast lihtsalt ärge lugege oma vastase järjekordset repliiki ja minge tagasi oma tegevuse juurde.
Sõbrad, perekond, töö – neid valdkondi tuleb kaitsta leviva agressiooni eest igal võimalikul viisil. Vahetage pere või tuttavatega vesteldes teemat, kui asi lõhnab järjekordse viieminutilise vihakõne järele. Kui saabute koju, väliskeskkonnast „viha täis“, kui internetis algab “poriloopimine“ , tehke paus, käige duši all, jooge teed, enne kui suhtlete oma pereliikmetega, eriti lastega. Ja ärge lülitage mitte kunagi televiisorit sisse laste juuresolekul.
Veelgi enam, kui teid miski vihastab või hirmutab, küsige endalt – mida mina saan teha? Anda oma allkirja kellegi vabastamise nõudele, teha rahaülekande põgenike abistamiseks, minna rahvakogunemisele või osta dollareid ja tatart – tehke ükskõik mida, mida peate kasulikuks ja õigeks. Tehke midagi ja pange endale mõttes tulemuse eest linnuke kirja, territooriumi tagasivõitmise eest, mille kaos oli teilt vallutanud. Kui olete millegi pärast vihane või kardate midagi, kuid ei saa selles asjas põhimõtteliselt mitte midagi ette võtta, siis lihtsalt püüdke vabaneda vihast ja hirmust, neil ei ole mitte mingisugust mõtet. Kasutage lõõgastumiseks mis tahes võimalusi: jalutage, mediteerige, tehke hingamisharjutusi, mängige lastega, lugege raamatuid, tegelege oma lemmikhobiga.

Vastumürk

Kolmas asi, mida võib püüda toksilise keskkonnaga teha, on teha see vähem toksiliseks, võimalusel toota ja levitada vastumürki. Vastumürk on, nagu mäletame, ressurss, tõde ja soojus. Vaatame neid järjekorras.
Soojus. See on lihtne. Kui te tunnete, et teie vestluspartner on ärritunud ja erutatud, proovige olla tema suhtes kaastundlik, toetav ja olukorda lahendada. Seadke endale reegel: iga päev vähemalt kolm positiivset suhtlusakti võõraste inimestega. Naeratus, nali, väike heategu – hoiate kellelegi ust, lausute lihtsad sõnad nagu „Tere päevast!“ või „Suur tänu!“.
Kui võimalik, ärge laske sõja loogikal end oma keerisesse tõmmata, ärge hakake kõiki jagama omadeks ja vaenlasteks. On sõda ja on vaenlased, seda eitada oleks vastutustundetu ja rumal, kuid meie ülesanne on hoida see võimalikult kitsastes piirides, mitte loovutada oma elust sõjale ühtegi liigset territooriumi.
Tõde. Vaidlemise lõpetamine ei tähenda vaikimist. Asjade nimetamine nende õigete nimedega on kasulik ja õige. Ei ole vaja kedagi ümber veenda, kuid pole vaja ka vales osaleda. Kui teil õnnestub kasvõi mõnikord rääkida tõtt ja veel soojusega – saate oma karmasse viissada punkti juurde. See on raske, kuid mõnikord õnnestub. Mulle näiteks tundub, et kriisivastase marsi kampaania jaoks on valitud väga õige tonaalsus: soojus, kevade kujundid, probleemi tõsidusega arvestamine, kuid ilma hüsteerikasse langemata.
Ressurss. See on väga oluline. On väga oluline omada rakendusvaldkonda, tegevust, millel on mõte ja mis õnnestub. Kui tundub, et kõik ümberringi kisub kuristikku ja degradeerub, on eriti tähtis midagi luua ja parandada – vähemalt midagi, vähemalt millegagi. Kui töö on kasulik, siis ärge töötage mitte lihtsalt palju, vaid väga palju. Näiteks enda puhul ma mõistan, et langeksin depressiooni, kui mul ei oleks minu tööd. Produktiivne töö, selge tulemusega, normaalsete suhetega protsessis osalevate inimeste vahel – ka see on normaalsuse tagasivõideldud territoorium. Kui tööd ei ole, siis leiutage see, looge uuesti. Tehke plaane, kaaluge uusi projekte – isegi kui hetkel oleks nende alustamine ebareaalne.
Ärge kartke omada väärtusi ja nendest rääkida, ärge panustage künismi. Kui ümberringi ei ole midagi, millele toetuda, on eriti oluline omada toetuspunkti enda sees.
Otsige kindlasti võimalusi inimesi aidata, kasvõi natuke. Sugulasi, naabreid, tuttavaid, võõraid. Mõelge, mida annaks ära teha. On olemas palju lihtsaid viise, kuidas aidata neid, kellel on raske, ja neid kasutatakse aktiivselt isegi väga rikastes ja edasijõudnud riikides. Miks mitte uurida nende kohta näiteks internetist ja proovida neid ellu viia? Siin on näiteks üks lihtne idee: kohtumispaik neile, kes vajavad abi, ja neile, kes on valmis aitama – „Oleme koos“ („Мы вместе“) . Vaadake, milline kena mitteverejanuline kahepealine kotkas seal on välja tulnud.
Kõikide sõda kõikide vastu ei saa lihtsalt olematuks teha, silmade sulgemisega sellest ei pääse. Seda saab üksnes blokeerida, neutraliseerida seestpoolt, luues vastavad „rahu sõja ajal“ taskud. Igasugune abistamine, mõistmine, lihtne kaasatundmine moodustab lõime sotsiaalses kangas, mis on ainus, mis võib hoida meid kõiki hukatusse langemast. Kuid võib-olla on kogu maailm meiega.

Ljudmilla Petranovskaja
psühholoog, blogija, paljude raamatute autor, Perekorralduse Arendamise Instituudi asutaja

Originaal