Ülemarst traagilisest kopsulõikusest: "Hapu lugu, mul on piinlik"
Täna Eesti Ekspressis avaldatud lugu “Alkohoolikust kirurgi lõikus lõppes traagiliselt” vastab laias laastus tõele, tunnistas Tartu ülikooli kliinikumi ülemarst Margus Ulst saates “Ringvaade”.
Ulst ütles, et keegi ei saa praegu väita, et see kirurg oli kindlasti operatsiooni ajal joobes. Kopsulõikus on suure riskiga protseduur, kus võib verejooks kergelt tekkida ja seetõttu ei saa öelda, kas see oli raviviga või tüsistus.
Küll aga tunnistasid juhtunut analüüsinud kopsukliiniku arstid konsiiliumi käigus selle ravitüsistuseks. Ulsti sõnul pole patsiendi lähedaste poolt haiglale kahjunõuet esitatud.
Mullu suvel kirjutasid probleemse kirurgi kolleegid haigla juhatusele märgukirja, milles soovisid, et juhtkond arstiga midagi ette võtaks.
Kirurg ise oma valve ajal purjus olemist ei tunnistanud, vaid selgitas, et puhastas kodus mootorsaani ketti atsetooniga ja sealt kandus lõhn riiete külge.
Kui saatejuht Marko Reikop küsis, kas ta seda juttu uskus, vastas ülemarst: "Muidugi mitte, aga mul polnud paremat [selgitust] võtta."
Kliinikum ei saanud tüsistuse tekitanud arsti vastutusele võtta, sest puudusid tõendid, et ta oli operatsiooni ajal joobes. Mullu suvel, paar kuud pärast traagilist lõikust jõuti arstiga siiski kokkuleppele, et ta lahkub vabatahtlikult.
“See kõik on üks õnnetu juhus,” nentis Ulst, kes polnud nõus saates arsti nime avaldama.
“Minust poleks kuigi kolleegiaalne seda nime nüüd avaldada. Ka Eesti Ekspress ei teinud seda. See on delikaatne teema ja kuna meil pole raudseid tõendeid, võime pärast laimusüüdistuse saada.”
Ulst märkis, et tegelikult on eakate arstide probleem oluliselt laiem, kui üksnes tööl alkoholitarvitamine. “Kui kirurg on juba suures vanuses, on päris tõenäoline, et ta pole enam heas füüsilises vormis – käed võivad väriseda. Kuid kirurgil pole palju võimalusi, kuidas meditsiinissüsteemist valutult lahkuda. Nii püüabki osa kirurge oma kätevarinat väikse alkoholiga summutada.”
Tegelikult peaks arst ise aru saama, millal oleks aega lahkuda, leidis Margus Ulst. Sarnaste juhtumite kordumise vältimiseks julgustas ta kolleege rohkem silmi lahti hoidma ja juhtkonda probleemidest teavitama.
“Siin [loos] on üks alapealkiri: hapu lugu,” ütles Ulst. “On tõesti hapu lugu ja mul on häbi, aga mis teha. Meil tuleb meditsiini arendada nende inimestega, kes meil on ja paraku on meie seas ka musti lambaid.”
