Briti õppejõu loeng Eesti välisministrile
Tänu välisminister Keit Pentus-Rosimannuse kõnele ootamatult kuulsaks saanud Exeteri ülikooli professor Alex Prichard vahetas Ekspressi palvel mõtteid meie kolumnisti Ahto Lobjakasega, et leida vastust küsimusele, kas välisminister sai akadeemikust õigesti aru.
AL: Eesti välisminister tsiteeris Lennart Meri konverentsi õhtusöögil peetud kõnes teie lühiesseed. Lugeja leiab esseest üleskutse "anarhiseerida" rahvusvahelised suhted, lastes sellele ligi peale valitsuste ja diplomaatide palju suuremas ja esinduslikumas valikus tegijaid -- organisatsioone, protestiliikumisi jne. Eesti välisminister ei saanud teie artiklist aru, tehes "anarhiast" lihtsalt "korratuse". Tviitisitegi kohe, et välisminister "vääresitas" teie mõtteid.
AP: Alustuseks: mul pole midagi lisada teemal, kas Eesti välisminister vääresitas mu mõtteid või mitte. Mul pole mingit soovi teha tema kõnele selle teemaarenduse üksipulgi arutamise au. Ma tahaksin vaid korrata oma keskseid mõtteid nii, et lugejad saaksid ise otsustada, kas ma sobin teie välisministri "muusaks" või mitte.
Viimase kaheksa aasta jooksul on akadeemilised eksperdid [Suurbritannias] sattunud tohutu surve alla tõestamaks, et nende tööl on "mõju" poliitikale, ärimaailmale ja ühiskonnaprojektidele. Valitsus tahab näha, mida ta oma raha eest saab, sisuliselt kommertsialiseerides kogu uurimistöö sõltumata selle sisust. Samamoodi kommertsialiseeritakse õppetööd - tudengeid kutsutakse "klientideks" jne. Enamik akadeemilisest uurimistööst on valitsuskriitiline (ka selsamal põhjusel), kuid analüüsid sunnivad harva valitsusi seisukohti muutma. Tänane briti valitsus isegi vallandas oma uimastipoliitika nõuniku David Nutti, kui viimane soovitas taastada ecstasy käsitlemise madalama raskusastme uimastina. Minu erialaekspertidest kolleegide enamikku lihtsalt eiratakse, tagakiusamist on harva, peamiselt süüdistatakse nende tööd tähtsusetuses ja enesekesksuses, kuna sellel puudub otsene poliitiline või äriline rakendus. Nägemaks, et sellises olukorras on midagi mäda, ei pea olema anarhist.
Te ei oska ette kujutada, kui üllatunud ma olin anarhistina, kelle tööst pole mingit otsest kasu poliitikutel ega majandustegelastel, kuuldes, et minu kirjutist arutas õhtusöögijärgses kõnes kõrgetasemelisel konverentsil ei keegi muu kui Eesti välisminister. Ta tähelepanu langes mu kaugelt kõige populaarsemale tööle (academia.edu vaatamiste edetabeli järgi), mis pole siiski sama põhjalik kui minu muud kirjutised. Kogu järgnev meediatorm pöördus farsiks. Ma loodan siiski, et kogu lugu lubab tõstatada peavoolumeedias ja avalikus debatis muidu varjujäävaid küsimusi valitsusvõimu ulatusest ja piiridest, rahvavõimust ning välispoliitikast. Mul oleks äärmiselt hea meel, kui mu töö oleks osa sellest debatist, kuid see on ebatõenäoline. Inimestel puuduvad akadeemilise kirjatöö jaoks reeglina nii aeg kui huvi. Samuti on väga keeruline kui mitte võimatu kontrollida, kuidas sellest aru saadakse või seda tõlgendatakse. Kuid ma usun, et minu kohuseks on parandada väärtõlgendusi juhtudel, mil on kaalul minu reputatsioon.
AL: Poliitikute oportunistlikud väljasõidud akadeemilisele maastikule on üks näide laiemast probleemist, milleks on vastutus avalikkuse ees.
AP: Kuidas sundida poliitikuid vastutusele? Ma olen näinud erinevaid ideid, teiste seas Harta 12, kuid ma usun, et ainus viis seda tegelikult teha on läbi põhimõttelise ühiskonnagruppide võimupiiride ümberkujundamise. Niikaua, kui poliitikul tuleb vastamisi seista üksnes survegruppidega, on viimaseid lihtne kõrvale tõugata. Vaja on põhjalikumat poliitilise võimu ümberkorraldamist, nii et ülejäänud ühiskonnagrupid tasakaalustavad tõhusamalt valitsusvõimu. Islandi põhiseaduse hiljutine ümbertöötamine on samm õiges suunas. Occupy "konstitutsioonid" on samuti head lähtekohad. Anarhistidel on veel radikaalsemaid mõtteid.
AL: Anarhistist rahvusvaheliste suhete teoreetikuna ei nõua te rahvusvahelise korra hävitamist, vaid toote sisutihedalt välja, kuidas see kord toimib ja kuidas peaks teie arust toimima.
AP: Alustades peamisest: anarhistide nägemuses pole riik sama mis maa. Riik on grupp inimesi, kes lähtuvad oma tegemistes suuremal või vähemal määral omaendi huvidest ning valitsevad ülejäänud ühiskonda. Valitsust (mis on parem määratlus) omakorda ei tohi samastada sõjaväe, kohtute või mõne muu grupiga. Politsei, armee jne on suhteliselt autonoomsed ühendused (mida võivad tunnistada need, kes on üle elanud riigipöörde või süütute ohvritega politseitulistamise) ning nii seisneb valitsemise kunst erinevate gruppide hoidmises sellises koostoimes, et valitsus ise saaks teha, mida tahab. Osaliselt antakse teistele gruppidele vabadus teha, mida need tahavad, seni kuni nad rahastavad või muud moodi toetavad valitsust - nagu suuräri kapitalistlikus ühiskonnas. Charles Tilly on väitnud, et riigi moodustumise ajalugu sarnaneb "väljapressimisele". Valitsused (või monarhiad, ülemnõukogud vms) maksustavad kodanikke kaitse eest sisemiste ja välisohtude vastu, mida nad ise loovad. "Välis"poliitika on "sise"poliitika laiend. Valitsused püüavad endale luua mõjualasid, laiendada kontrolli. Millegi tõlgendamine "välis"ohuna õigustab (ja loob) "sisemist" julgeolekuaparatuuri, mille eest meil tuleb omakorda maksta, kui me ei taha vangi minna. Jõud pole seega vaid rahvusvahelise poliitika eripära, vaid kuulub ka sisepoliitikasse. Eetikat kasutame me mõlemas valdkonnas toimuva õigustamiseks, leiutades keerulisi viise seletamaks, miks ja kuidas see, mida me teeme ühes pole sama, mida teeme teises.
See ongi põhimõtteliselt anarhia, sest puudub üks ja ainus ülemvõim. Eri gruppidel on oma rollid tänud teiste gruppide tahtlikule või tahtmatule kaasaminekule - olgu need grupid riigid või mis iganes. See kaasaminek ei ole üksnes tegevuslik. Ma ei tee seda, mida kästakse, üksnes sellepärast, et kardan vanglasse sattuda. Ma võin tihti uskuda moraalseid põhjendusi reeglitele, mis sätestavad suhteid inimeste ja gruppide vahel mingis teatud ühiskonnas. Võitlus nende moraaliprintsiipide üle käib nii sotsiaalsete muutuste eel kui järel, nii muutuvad suhted gruppide vahel.
See kõik on väga poliitiline. Aga kapitalism (koos patriarhalismi ja valgete ülemvõimuga) on see võtmeprotsess, mis kujundab tänaseid ühiskondi. Kapitalism rajaneb peamise hääleõiguseta grupi - tööliste - ekspluateerimisele. Töölisklass on grupp, mille autonoomset, omatahtelist organiseerumist riigid süsteemselt takistavad. Seda põhjusel, et kui töölised saaksid kontrolli oma töötulemuse üle, ei saaks riigid neilt enese rahastamiseks ära võtta ülejääki (kasumit), maksustades ettevõtlust, mis on kasumitootmise alguspunkt, kuna seal siseneb ahelasse otseselt töö , millest end ise rahastada (riigid ei tooda midagi, nad üksnes kulutavad ja müüvad võlga - seda küll mitte Eestis). See on põhjus, miks klassikonflikt ja jõudude tasakaal on oluline küsimus maade "sees" ja "suhetes".
Niisiis kokkuvõttes pole anarhia mitte lihtsalt mingi ühiskondlik olek, mis eksisteerib kuidagi olemasolevate riikide vahel, vaid olek, mis kehtib ka "sisemaiste" gruppide vahel. Kogu poliitika, "sisemaine" ja "rahvusvaheline," on gruppidesisene ja -vaheline poliitika. Ei ole olemas sisemist ega välimist. Anarhia pole korra vastand. Anarhia on üks korra tüüp. Samamoodi nagu juhuslik kord on ikkagi kord, ning hierarhiline kord kujutab endast mingit järjestust, on anarhia juhita kord. Lõpetuseks väidan ma, järgides Proudhoni, et ühiskond on oma põhiolemuselt valitsetamatu. Juhtida saab üksnes gruppidevahelisi suhteid. Jõud või võim on see, mis hoiab ühiskonda koos - nii moraalne kui vahetu jõud, nii sundus kui ka nõusolek.
Tänane ühiskond on osaliselt struktureeritud selliste põhimõtetega nagu eneseomand, kasund, hierarhia, suveräänsus jne. Avalik ruum ärgitab kõiki püüdlema rikkuse ja võimu poole. Nii saavad rikastest ja võimukatest meie ihade, mitte meie surve objektid. Anarhistid usuvad, et me peaksime korraldama suhted gruppide vahel vastavalt sellistele põhimõtetele nagu vastastikune abi, asümmeetriline föderalism institutsioonina, sotsialism majandusliku printsiibina, otse- ja konsensusdemokraatia, sõjavastasus, domineerimisest hoidumine moraalse kompassi põhjatähena, ning anarhia (juhita-olemine). Anarhia ehk dominatsioonivastasuse põhimõte on oma loogilistes järeldustes palju kasulikum inimlikule õitsengule kui soov rikkuse ja võimu järele. Ma loen Exteteris vastavat kursust kord aastas. Välisminister on teretulnud selles osalema. Võib-olla saame seal oma arutelu jätkata.
AL: Millised on teie enda vaated väljakutsele, mille tänasele maailmakorrale on esitanud Venemaa? Milline oleks korralikult "anarhistlik" vastus?
AP: Mulle tundub, et Putin kasutab välispoliitikat nii konsolideerimaks kodust võimu kui loomaks mõjusfääri piiri taga. Euroopa Liit tegeleb sellesamaga. Aga ELile meeldib end kujutleda (ainulaadse) normatiivse jõuna, mis naabrite territooriumidele tungimise asemel ekspordib väärtusi. See on põhjus, miks ilma sõjalise jõuta Putini vastu minek on osutunud nii keerukaks ja miks poliitikud peavad igapäevaselt tegelema "lääne" väärtuste kaitsmisega, püüdes avalikkust ärgitada Venemaa vastu. Nagu Venemaa, kasutab EL välispoliitikat oma kodumaise poliitilise projekti kaitseks. EL on ju ise kriisis, mis tähendab, et pole midagi paremat ühisest vaenlasest, saamaks tagasi seda "me kuulume kokku" tunnet. Selline välispoliitiline strateegia lihtsalt tugevdab praeguseid võimustruktuure, millest ma rääkisin ülalpool. Anarhistlik vastus (ja kriitika) on toetada liikumisi, mis taotlevad radikaalset demokraatiat, kapitalismivastasust jne, püüdes muuta selle debati raame, selle asemel et pelgalt osaleda valimistel kaitstes valitsusstruktuure ja võimu, mis hoiab püsti status quo'd.
