Kõige kõhedusttekitavamad asjad, mida väikesed lapsed on oma vanematele öelnud

Vanemad ei vaheta internetifoorumites üksnes lugusid sellest, kuidas oma last õhtuti paremini magama saada või mismoodi jonnipunniga toime tulla. Nad on jaganud ka kõige kõhedamaid lauseid, mida nende väikelapsed on öelnud. Ja need on tõesti mõtlemapanevad...

Küsisin naljatades oma 7-aastasel pojalt: "Missugune on parim viis endale sõbratari leidmiseks?"
Mu poeg vastas muuseas: "Ütled talle, et hakkad kohe mu tüdruksõbraks või ei näe sa oma vanemaid enam kunagi."

Panin oma kaheaastast magama ja ta ütles mulle: "Head aega, isa." "Ei, me ütleme ikka head ööd", vastasin. "Ma tean, kuid täna ütlen sulle head aega." Ta oli tõsine seda öeldes. See oli nii kõhe, et käisin veel hiljem kontrollomas, kas ta ikka on oma voodis.

Minu kolmeaastane tütar seisis oma vastsündinud vennakese kõrval tõsise näoga. Vaatas teda mõne aja hindavalt ja ütles mulle: "Isa, see on ju koletis...meil tuleb ta siiski maha matta."

Ma magasin öösel ja ärkasin kell kuus hommikul ootamatult selle peale, et mu neljane laps vaatas mind pingsalt mõne sentimeetri kauguselt ja ütles: "Isa, ma tahaksin kogu su naha pealt ära koorida." Mind tabas õudus, aga siis tuli mulle meelde, et päev varem olin oma kätelt päevitusest kooruma hakanud nahka maha nokkinud.

Mu väike õetütar istus diivanil, näol väga veider ilme. Ta ema küsis, millele ta mõtleb. Ta vastas: "Kujutlen parasjagu, kuidas verelained minust üle tormavad."

Minu viiene: Ema, kui sa sured, siis panen su klaaspurki, nii et saan sind alati näha ja olla sinuga igavesti."
Kommentaar minu kuueselt: "Lollakas, kust sa nii suure purgi leiad!?"

Minu kolmeaastane poeg oli alati hästi lõbus ja positiivne. Seetõttu tundus tema järgnev lause mulle eriti kummaline. Mürasime, ma kõditasin teda, ta naeris. Äkki ta ütles mulle väga tõsise näoga: "Ema, ma luban, et ei näri kunagi su konte. Ausalt, ma luban."

Mu sõbra laps ütles talle: "Isa, ma armastan sind nii väga. Ma tahaks su pea ära raiuda, siis saan seda endaga igal pool kaasas kanda."

"Ma siis ei tohi teda tulle visata?" Minu kolmene hoiab esimest korda oma vastsündinud vennakest süles.

Minu väike õde oli kolmene, kui sõitsime autoga ühest põllust mööda. Ta kommenteris: "Kui ma olin sõdur, siis võitlesime ühel sellisel põllul. Kõik kohad olid verd täis." Ja siis ta väristas ennast ennast, justnagu püüaks mälestust maha raputada.

Loe ka seda: 10 hämmastavat asja, mida väikesed lapsed on oma eelmiste elude kohta öelnud

"Kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?" "Ma tahaksin olla ükssarvik!" "Oo, aga miks?" "Sest siis saaksin kõiki oma sarvega näkku torgata!" "???"

Istusime oma neljasega diivanil ja kuulsin, kuidas ta sosistas: "Peagi ma su tapan..." Tundsin, et ta vaatab mind ja keerasin tema poole. Ta tegi näo, et pole midagi öelnud.

Kui minu tütar sündis, siis tulid sugulased oma kuuese lapsega külla. Laps vaatas mu beebit ja nentis: "Ta on nagu nukk, aga teda ei tohi piinata." Targad sõnad muidugi.

Kümme aastat tagasi, kui olin ühele mudilasele lapsehoidjaks, mängisime koos temaga toas. Tuli koju lapse ema ja laps sosistas mulle vaikselt kõrva: "Ma lõikan ema tükkideks nagu tordi ja toon siis ühe tüki sulle." Ma olin täiesti šokeeritud.

Mu sõbranna valmistus poodi minema, kuid tema neljane laps vaatas multikat ja ei tahtnud kaasa minna. Ema ütles talle, et vaadaku siis edasi, kui poest tagasi tullakse. Järgnev vestlus oli selline:
"Ema, kas sulle meeldib sinu nina?"
"Jah."
"Oleks ju paha lugu, kui sa pead homme muretsema hakkama, kust küll võiks uue nina saada."

Ma panin oma poega magama ja ta ütles mulle äkki hirmunult: Emme, ma kardan!" "Mida sa kardad?" "Seda, mis sinu selja taga on!" Mul hakkas ketkega hullult kõhe.

Minu boss küsis tollal minu viieselt lapselt, kas too tahaks ka tema juures tööle hakata, kui ta suureks kasvab. Tütar vaatas teda ja vastas: "Vaevalt, selleks ajaks oled sa surnud."

Minu nõbul oli kujuteldav sõber, mis iseeneset pole midagi hullu. Kuid ükskord rääkis ta oma oma sõbrast lähemalt. Ta väitis, et temaga on minu surnud väikevend. Minu väikevend suri nii ammu ja keegi pole nõbule temast mitte kunagi rääkinud. Veel kõhedamaks läks aga lugu siis, kui ta nimetas Jordani nime ja et Jordanile meeldib puselda ja nügida.

Ma hoidsin kunagi ühte viieaastast ja laps ütles mulle: "Kas sa, Ann- Marie mäletad aega, kui hoopis sina olid väike laps ja tulid mulle külla ja ma kõditasin su jalgu?"

Oli päris kõhe, kui mu väike vend hakkas rääkima, et tal oli pubi ja kirjeldas õllesorte, mida ta seal müüs. Kui küsisin, kust sa tead mis on pubi ja kus see pubi sul oli vastas ta: "Iirimaal muidugi."

Minu noorem tütar rääkis kodus alailma mida ta tegi ja mis juhtus, kui ta oli vanem. "Ikka noorem", täpsustasin. Ta viskas mulle põlgliku pilgu ja jätkas, et väike laps sai tal ju siiski olla siis, kui ta oli vanem. See oli päris kõhe.

Üheksane poiss: "Isa, kui sa hakkad surema, kas ma võiksin siis su enne mõrvata, et saaksin uudistesse?"

Kui ma olin kümnene, siis nägin pidevalt unes, et olin suure ookeaniäärse kindluse müüridel ja nägin, kuidas kindluse sees olev linn põles. Ma jooksin mööda kindluse välismüüri ja kukkusin siis surnuks. Ma nägin tihti unes ka veeäärset suurt lahingut. Nägin neid unesid korduvalt ja lõpuks kirjutasin need üles. Tegin raamatukese, ma panin sinna raamatusse ka inglid. Raamatu nimeks panin "Illeum" ja teglaste keele kohta kirjutasin "Tiro" Hiljem sattusin lugema raamatut "Inside the Walls of Troy." Mulle tundus kohe, et olen seal olnud. Ja kui nägin veel hiljem kinos filmi "Trooja", siis nutsin kõva häälega ja ütlesin kinos valjult, et nad on seal filmis kõike õigesti näidanud. Mul oli piinlik, et teised kuulsid mind kinos kõva häälega rääkimas.

Mu laps ärkas ühel hommikul üles ja ütles: "Anna andeks ema, et ma su tapsin, igal pool oli verd ja ma lõikasin sind noaga. Aga mul on hea meel, et pärislet ei saa kedagi tappa."

"Ma tahan oma koju minna", ütles mu kahene tütar pärast seda, kui oli õhtupimeduses pikalt aknast kuu poole vaadanud.

Kui me olime vennaga väikesed, nägime mõlemad vaime või käisime teises ajas. Tema nägi enamasi sõdivaid sõdureid, mulle tagantjärgi tundub, et Ameerika kodusõja-aegseid ja minu vaimuks või nö kummituseks, keda pidevalt nägin, oli viktoriaanlik, umbes 8-aastane tüdruk. Mu vend oli oma nägemustest nii painatud, ei ei julgenud isegi üksi trepist teisele korrusele minna. Minu suhted oma vaimuga olid normaalsed. Tema nimi oli Elizabeth ja talle meeldis väga minu portselannukkude kogu. Vanemad meie jutte ei uskunud. Elizabeth oli minuga kuuenda klassini. Mu ema rääkis vaid, et kui olin neljane, siis vaatas järjekorras üks võõras vana naine mulle silmadesse ja ütles emale, et sellel lapsel on väga vana hing.

Allikas: buzzfeed.com