ESSEEKONKURSS: Erik Vabamägi: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Olgem ausad.
Ma armastan oma maad ja riiki. Väga armastan!
Aga ma armastan ka elu…
Ma ei taha olla sõjaväelaagris, mis jääb Gradide tulelöögi alla ainuüksi selle pärast, et mõni juht on hoolimatu või kogenematu ja ei adu tegelikku olukorda.
Ma ei taha olla väes, kus kuul võib tulla nii eestpoolt vaenlase käest, keda ma tean, kui ka selja tagant salavaenlase poolt, keda ma ei tea…
Ma ei taha olla mobiliseeritu, kes paisatakse täitma ülesandeid, mida pole võimalikki edukalt täita, kuna vaenlane on nii relvastuse kui ka elavjõu poolest mäekõrguselt üle.
Joostes mõne kindrali käsu järel kusagil metsades, pole ma samal ajal valmis kaotama enda lähedasi elurajoonide pommitamistes, kuna riik pole võtnud vaevaks luua tsiviilkaitsesüsteemi ega koordineerinud elanikkonnale varjendite ehitamist.
Ma pole valmis võitlema lootusetut võitlust partisanina kusagil metsades, trotsima külma, nälga ja ülekaalukat vaenlast, kes võib-olla just samal ajal võimutseb minu kodus ja koduste kallal.
Meid on liialt vähe, et olla ükskõikne, hoolimatu või rumal.
Ma pole valmis tapma (ja saada tapetud), sest see on vastuolus kogu minu senise (ka ühiskondliku) kasvatuse ja minu loomuga.
Ma pole valmis lahkuma oma lastest ja teistest kallitest. Mitte päevakski, sest iga hetk koos nendega on unistuste täitumine.
Ma pole valmis loobuma oma senisest elust, hommikukohvist pere seltsis, argipäeva töödest ja rutiinist ning rahulikest nädalalõppudest maakodus. Mitte nädalakski, sest elu on lühike.
Seepärast, kui ma peaksin valima: kas oma riik, selle kaitsmine ja võimalus surma saada või senine elu…
Siis vastaks ma kõhklematult, et valin senise elu.
Kuid kas see oleks võimalik? Oleks see üldse võimalik?
Kui kaoks see riik, kas saaks siis jätkuda senine elu?
Mõned ütlevad, et see riik polevatki midagi (ja kaitsmist) väärt…
Et vaata, kui paljud on näljas ja paljas.
Kuidas kõik on võõrastele maha parseldatud.
Kui paljud lahkuvad.
Kuidas pursuid prassivad ja praalivad.
Kus juhid ei hooli rahva arvamusest.
Kus vabadust pole…
Ja nii edasi.
Ma saan aru, kui ollakse pahased vääritute juhtide peale. Kuid olla pahane oma riigi ja maa peale on minu jaoks mõistetamatu.
Vaatan ma ringi ja puudust ei näe. Näen vaid oskamatust elada ja õnne näha, leida ja luua.
Lahkujatest – kas saab midagi muud oodata inimestelt, keda üle poole sajandi hoiti traataia taga nagu vange? Kulus üle kümne aasta, kuni vabadus jõudis inimeste teadvusesse. Ja nüüd minnakse… Nagu janune näeb vett ega suuda enam joomist lõpetada. Nagu nälginud rohutirtsud otsivad mahlakat rohtu, et lõpuks end täis süüa. Devalveerunud on ses ajas mõisted nagu „kodumaa”, „juured” jne. Kuid see aeg möödub ja lapsed leiavad taas tee koju…
Näen inimlikku rumalust ja edu, mis paneb paljudel pea ringi käima, nii et nad enam aru ei saa, mida öelda ja teha ja mida mitte.
Aga „vabadus”, see kallis sõna… Kas pole mul vabadust pakkida oma seitse asja ja minna kuhu hing iganes ihaldab ses maailmas? Kas pole mul vabadust öelda välja, mida mõtlen, ilma et ma peaks kartma pärast trellide taha minemist.
Kas ei saanud ma selles riigis taas meie maa omanikuks, mille eelmine ehk Vene režiim meie perelt röövis. Kas ei vaata ma nüüd hellalt ja armastusega OMA niidule ja metsatukale…
Minu 96-aastane vanaema ütles eile mulle, et ta ei mäleta aega, mil elati nii rikkalikult kui täna, millal kõike oli nii saada. „Inimesed ei tea enam, mida nad suhu ja selga paneks ja kuidas oleks,” lausus vanaema.
Ma tahan öelda, et olen üldjoontes rahul tänase eluga. Olen suures plaanis rahul selle riigiga.
Niisiis, kas oleks võimalik minu senise elu jätkumine ilma selle riigita?
Kas saaksin ma siis rääkida omas keeles, ausalt elust enda lastele, ilma et ma peaksin kartma?
Oleneb, kes juhib ühiskonda…
Minevik on näidanud, et meie maa puhkeb õide, kui me saame ise enda riiki juhtida. Kui juhivad inimesed meie endi rahva seast.
Ja kõige raskem on alati siis, kui me oleme Moskva võimu all. (Nii laias plaanis – igasugu kollaborantide ja karjeriste erilist staatust ja eluolu arvestamata.)
Ma mäletan, kuidas minu lapsepõlves oli tõesti puudus paljudest headest ja vajalikest asjadest. Seda nimetati „defitsiidiks”. Seda sõna tänapäeva põlvkond enam ei tunne. Ja ajalugu on näidanud, et Moskva võim toob alati lisaks suurtele jamadele kaasa ka defitsiidi ja puuduse.
Mäletan, et oli asju, millest ei tohtinud rääkida. Näiteks Vorkutas surnud vanaisast ja kolmevärvilisest lipust. Neid teemasid oli veel väga palju, millest avalikult ei räägitud…
Ma mäletan, kuidas „pogranitšnikud” viisid mind kordonisse selle eest, et me poistega ehitasime mere ääres kaldale uhutud puutükkidest parve. Ma mäletan, kuidas isa kuulas salaja raadiojaama, millest õhkus vabaduse hõngu. Ja kuidas kommunistist matemaatikaõpetaja tutistas pinginaabrit, kes mainis kogemata jõule.
See kõik oli raske taak, mis rõhus…
Ma ei taha seda elu tagasi. Ja ega vist selline enam tulekski. Sest isegi toonased avalikud ideaalid, mille nimel kannatati ja palju julmusi tehti, on surnud.
Nüüd tuleks lihtsalt Moskva võim, mis on meile läbi ajaloo alati tähendanud türanniat ja võõra harjumatu ja loomuvastase mentaliteedi pealesurumist. Tuleks jälle röövimised, vara äravõtmised, perekondade lahutamised, küüditamised, vangilaagrid, mõrvamised ja tapmised, võõra keele ja kultuuri pealesurumine, kolonistid ja ka piirid, mis eraldavad meid ülejäänud maailmast.
Aga seda ma ei taha…
Ma olen sellest kõigest lihtsalt nii paganama väsinud.
Oma kodust ma aga ära ei lähe. Pole valmis põgenema, et ellu jääda. Siin meie metsas on minu vanavanaisa istutatud tamm, mille ümbert peab kahekesi kinni võtma, ja selle kõrval minu isa oma, millest minu laps saab ühe sületäie. Minu tamm on sääre jämedune ja minu laste omad päris vitsad veel… (Vanaisa tamme pole, sest tema viidi Venemaale ja tapeti seal.) See on MEIE PERE maa… Maa, mis on läbi imbunud meie pere tööst, vaevast ja hingest. Maa, milles minu juured on nii kõvasti kinni, et nende väljatõmbamine tähendab surma.
Ma tunnen ohte ja vastaseid. Ma tean, mida neilt oodata. Igatahes mitte armu ja mõistmist. Seda nägin ma vanaisa saatusest.
Teise pale ettekeeramist ja mõistlikku juttu võtavad nad nõrkusena. Ja nõrkadele nad ei halasta.
Vaatamata sellele, et mu hing väriseb uue sõja hirmust ja mõistus räägib lootusetust võitlusest, võtan ma kätte relva ja astun neile vastu. Isegi siis, kui taevas muutub tulemereks, maa avaneb ja põrgukoerad päästetakse maa peale kõike elavat õgima, sean ma ennast kilbina selle kaose ja tänase elu vahele Tema nimi suul.
„Kui kõnnin läbi surmaoru, ei karda ma kurja, sest tean, et sina oled minuga…”
Mul lihtsalt pole teist valikut. Vanaisa ja tema kaasaegsete kogemus õpetas mind.
Ma ei unusta süütutele inimestele tehtud ülekohtust sündinud valu, mis nähtamatute niitide abil on talletunud minu meeltes ja kehas, ja ma seisan oma viimse rakuni vastu selle kordumisele!
Kui ma ei võitle enda ja selle riigi eest siin, siis panevad nad mu võitlema nende ja nende impeeriumi eest.
Kui Tema tahab, siis elan ma vanaks. Ja siis on oluline ainult üks küsimus: kus ma olin ja mida ma tegin nendel päevadel, mil toimusid määravad sündmused?
Selle järgi kutsutagu mind.
Kui läheb nii, et hukkun ma, siis troostiks ütlen: „Kas vanadusest iial leiab seda rahu, mis on piikide antud?” Ärge nutke, mu kallid, see oli minu saatus, missioon, minu elu ja surm.
„Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…”
Kui langen, siis sängitage mind mu tamme alla. Kui te mind ei leia, siis laske sinna kukkuda karikakar me aasalt…
Sündigu Tema tahtmine.
Kuid teile on mul sõnum, me juhid.
Ma ootan teilt täielikku lojaalsust ja pühendumist oma rahvale ja riigile.
Ärge hoidke enda seas neid, keda rahvas ei toeta.
Seadke alati me rahva, riigi ja maa huvid kõrgemale teiste riikide, rahvaste ja maade huvidest.
Kui te ei tea või ei oska, siis küsige nendelt, kes teavad. Kes on seda teed käinud…
Ärge andke võõrastele ära rahva elujõu allikaid, mis kuuluvad meile kõigile…
Kui te otsustate rahva suhtes, siis küsige nende arvamust ja arvestage sellega. Ärge tehke oma rahva tahte vastu!
Kui teie kätte antakse meie kõigi rahakott, siis otsustage targalt ja käituge, nagu see oleks teie endi raha, mis tulnud läbi raske töö ja vaeva.
Ärge elage tulevaste põlvkondade arvelt ega pange neile kohustusi.
Ärge loopige tühje sõnu, ärge praalige või räusake, sest me oma riik pole mingi tsirkus.
Ärge otsige odavat lühiajalist populaarsust ega head karjääri, vaid käituge nagu austusväärsed vanemad peres.
Enne kui hakkate teisi õpetama või teistele ehitama, käige ise läbi see tee, ehitage endale ja veenduge tehtu headuses…
Kui te ostate relvi, siis mõelge ennast nende taha ja vaenlast tema relvadega enda ette. Kas te tunnete julgust kasvamas? Relv peab teie julgust lisama niipalju, et kaoks teis hirm, muidu pole sellest kasu.
Kui te räägite sõjast, siis mõelge sülelapsele ema süles.
Kasutage rahuaega targalt. Vaikus on alati ajutine…
Me oleme väikesed arvult. Meie võimalus seisneb tarkuses ja leidlikkuses. Leidke Taaveti kivi Koljati vastu. Ehitage vaenlasele Trooja hobune.
Lootke ainult iseendile ja oma rahvale! Kui leiate liitlasi, siis olgu see boonuseks.
Jätke alati meelde, et rahvusi, mis täidaksid kodumaad, ei looda ega hävitata mitte paberil ega lahingutes, vaid mehe ja naise vahel magamistoas.
Jätke alati meelde, et võitlevad ja võidavad need, kes usuvad rohkem.
Võitlevad aga paremini need, kes võitlevad millegi eest ja kellel on midagi kaotada. Siduge inimesed oma pere, riigi ja maaga. Tehke seda tarkuse, mitte väevõimuga.
