Olime Dominica saarel viis päeva ning praeguseks oleme tagasi Martinique´il ehk meie kodusaarel. Videoblogisse tuli teha väike paus, kuna arvuti, milega videosid töötlesime, puutus natuke kokku mereveega ja läks mõneks ajaks remonti.

Nüüd saame jälle nii liikuvaid kui seisvaid pilte postitada ja reisikirju saata. Vahepealne seiklus Dominical läheb nüüd teele.

Seekord otsustasime jahi Dominical ankrusse heita hoopis Portmouthi linnas. See mõte oli parem, sest võrreldes pealinna Roseauga tundus see linn kordades rahulikum ja vaikelu saatis nii randasid kui valitses ka tänavapildis. Inimesed hoidsid kokku ja meie saabudes tuldi tervitama kummipaatidega.

Loomulikult mainitakse kohe ära, kui äge jaht meil on, sest enamus jahte siin on kas valged või sinised, sellepärast paistame meie oma kireva disainiga kohe silma ja seda ka igas teises sadamas.

Rastamees Bebe, kes meiega Martinique´ilt kaasa tuli, leidis kohe oma Dominica sugulased, kes olid ka tervitama tulnud ning nad viisid ta mõneks päevaks enda juurde külla.

Meie aga käisime samal ajal Indian Riveril. See jõgi on tegelikult päris kuulus siinkandis, sest siin filmiti "Kariibi mere piraadid". Kohale lennutati kõik peanäitlejad Keira Knightley, Orlando Bloom, Johnny Depp jt. Pea igal paadimehel on siin oma lugu rääkida, kuidas need võtted täpselt toimusid ja millist kuulsust nad isiklikult kohtasid.

Paadiga vaikselt jõele sõudes hakkab sees ärevus kasvama ja mida edasi aerutada, seda rohkem silmad suuremaks lähevad, sest see jõgi meenutab nagu mingit nõiutud metsa. Puujuured on kõik isepäi kasvanud ja loodus on salapärane ning võimas.

Tekib kohe selline tunne, et see tee peab mõne nõiani juhatama. Ära eksida siin väga ei tahaks, sest äkki neelab mõni masiivne puu sind endasse.

Sellesama jõe peal filmiti seda osa, kus otsiti nõid Kalipsot. Isegi nõia maja, mis ehitati filmi jaoks, on seal samas kohas ikka veel püsti. Tegelikult ehitati see uuesti, sest Dominica valitsusega oli kokkulepe, et kõik, mis filmi jaoks ehitatakse, tuleb pärast ka likvideerida.

Kuu aega oli jõgi Hollywoodi filmimeeste käes. See tähendas, et kohalikuid ei saanud kogu selle aja oma giiditööd teha ja kliente jõe peale viia.

Igatahes on see koht väärt külastamist, sest midagi nii võimsat ja muinasjutulist ei näe kindlasti kuskil mujal.

Jõe pealt tagasi tulles avastasime, et meie ankru peal olnud jaht on järsku poi peale pandud. See tähendas ainult üht - samal ajal, kui meie nõiutud metsa suu ammuli vahtisime, oli meie jaht triivima hakanud. Jahi peale jõudes sõitis kohalik kohe oma paadiga meie juurde ja hakkas seletama, mis juhtus. Jaht oli triivima hakanud ja tekitas ohtu teistele jahtidele. Õnneks reageerisid teised jahiomanikud kiiresti ja olukord lahenes ilma kahjustusteta.

Korraks võttis meil kõigil seest kõhetaks. Tegelikult on aga selles sadamas jahtide triivimine igapäevane asi, sest lainetus ja tuul on siinkandis tugevamast tugevam. Lõpp hea, kõik hea.

Tagasiteel Martinique´i poole kostitas meid tuul nii tugevalt, et kohati viskas 18 m/s välja kiiruseks ja kuna mõni külalismadrus Eestist oli väga merehaige, siis tuli tema piinamine lõpetada ja proovida järgmine päev uuesti.

Jaht läks tormi möödumist ootama pealinna Roseausse ankrusse. Järgmine päev oli tuul paremas tujus ja puhus stabiilselt 13 m/s. Selle tuulega kulgesime viie tunniga kohale. Lennuki peale läks madrus Mikk.