Tõenäoliselt tuli Adamsi avaldus kuulajatele üllatusena. Kirjandusmuuseumis säilitatava koosoleku protokolli kohaselt jätkas Adams oma juttu järgmiselt: “Ei, kirjanik ei pea olema optimist. Kui arst valgustab mu südant röntgeniga ja leiab sealt midagi haiguslikku, siis ega ta seepärast pole mu vaenlane, vaid on sõber.”