"Kolmekesi paadis", 15. osa: keset Atlandit. Ookean nõuab aina uusi ohvreid
Kirjutan kahenädalasest ookeaniületusest edasi päevikustiilis. Silmapiiril on vaid meri ja pilved ning iga päev on sul võimalus nautida täiesti erinevat päikesetõusu ja loojangut. Igal ööl langeb taevast tohutult palju tähti ja igaüks nenist langeb isemoodi: mõni nagu rakett, teine jälle kustub, nagu keegi oleks lülitist välja lülitanud.
Tegelikult toimub kogu aeg midagi sinu ümber ka keset pealtnäha igavat avaookeani. Vaalad või delfiinid külastavad aeg-ajalt meid või siis haid luusivad ringi ümber jahi. Mida pikemalt merel järjest olla, seda rahulikumaks ja õnnelikumaks muutud, seda võin kindlalt öelda.
8. päev: tuli tuul ja viis gennakeri. Lõplikult.
Tuul tuli tagasi, jee! Puhub stabiilselt 8-10 m/s.
Täna polegi nii palav, õnneks on keegi pilved päikese ette saatnud. Ju siis me pole ainukesed, kellele päike liiga teeb. Öine vahetus hakkab lõppema (2.00 kuni 5.00), 5 minutit enne lõppu saame aga läbimärjaks ja sellest pole veel vähe. Niipea, kui järgmistele madrustele vahetuse üle anname, käib korralik litakas ja gennakeri puri on merelainetes. Öösel on selliseid olukordi eriti ebameeldiv lahendada, sest näha pole ju suurt midagi.
Selle paugu peale olid kõik madrused hetkega üleval ja gennakeri veest välja tõmbamas. Puri ise jäi terveks, aga topi ots läks katki. Kapten arvas, et ehk kulus läbi. Seda kahjuks meie parandada ei oska, seega tuleb puri kenasti kokku pakkida, et see siis maa peal parematesse kätesse anda.
Nüüd oleme ilma mõlemast gennakerist ja teekonda tuleb jätkata groodi ja fokaga.
Kerge matusemeeleolu valitseb pardal, kurb meie kõigi jaoks. Purjetada on jäänud veel umbes 1000 meremiili.
9. päev: vaal põhja küljes
Roolida on raske, nagu vaal ripuks jahi küljes. Veekindlate kaameratega sai tehtud kiired pildid ja selgus põhjus: vetikas vana raibe oli ennast alla kinni mässinud.
Algab järjekordne päästeoperatsioon: Rocco sukeldub põhja alla ja saadab vetikad edasi merre hulpima. Operatsiooni võib kuulutada igati õnnestunuks.
Päev jätkub soodsa 8-9 m/s tuulega ning sõita jääb veel 860 meremiili. Täna valmistab peakokk Andres eriti maitsva pajaroa valgete ubadega (need sai soetatud Cabo Verdelt). Kõht nurrub!
10. päev: meri aina võtab uusi ohvreid
Küll see meri on ahne. Kõigepealt sai kaks kopsikut, siis lusika, kohvikannu kaane ja nüüd siis prügikasti. Muidugi mäletame ka seda korda, kui ookean meie gennakeri oleks ahnelt ära matsutanud.
Annaks siis kalagi vastu, aga ei: selle asemel võtab nüüdseks juba kuuenda landi ka endale.
Leiname veidi kadunud prügikasti ja päev läheb edasi. Tuult puhub endiselt 8-10 m/s ja päike kõrvetab endiselt. Annaks talle keegi rohkem vabu päevi, küll siis oleks kena. Päikese eest saab natukeseks ajaks vette pugeda.
12. ja 13. päev: jube maaigatsus hakkab murdma
Mõnel madrusel on juba väga raske olla, maa kutsub nii kangesti. Pidevalt käivad küsimused: palju tuult on? Mis kurssi me sõidame? Oh ei, nüüd sõidame ju jälle võssa, miks see tuul küll pöördub kogu aeg. Mis ETA näitab (Estimated Time of Arrival - eeldatav kohalejõudmise aeg)? Palju veel meremiile jäänud on? Oh, seda on küll veel jube palju! Mõni mees jälle pole kunagi nii pikalt kaine olnud ja unistab külmast rummist.
Ja keset seda üksindust võib ikka juhtuda, et mõni teine jaht purjetab lähedalt mööda.
14.päev: pühalik hetk salaamiga. Maa paistab
Saabunud on ilus hommik mootoriplärina saatel: eemalt paistab St. Lucia imekaunis saar.
Jah, me oleme lõpuks kohale jõudmas ja meeskonna meeleolu on laes.
Rocco on kohe nii õnnelik, et lõikab tervele meeskonnale tükikese oma salaamit, öeldes "let´s celebrate" ("tähistame!"). See on suur hetk tema jaoks, sest tavaliselt nosis ta oma salaamit üksi ja ei lubanud kellelgi seda puutuda.
Viimased paar päeva pole tuult olnud ja oleme sunnitud viimaseid meremiile läbima mootoriga. See vaikne kulgemine surmas nii mõnegi mehe viimase kannatlikusse.
Viimasel päeval ei räägitud enam suurt midagi ja õhus oli tunda pinget. Ega sellistel puhkudel polegi midagi muud teha, kui eemale hoida ja oma asja vaikselt edasi ajada, aga väsitav on selline olukord kohe kindlasti. Tuleb meelde Cabo Verdel mõne mehe ilus lugu sellest, kuidas tema tuli oma unistust täitma ehk Atlandi ookeani ületama ja siis umbes poole reisi peal oli sellest nii kõrini, et kurb vaadata kohe.
Ületasime Atlandi ookeani 14 päeva ja 2 tunniga, jõudsime St. Lucia saarele kell 12. Siin veedame kiire öö ja siis suundume edasi oma kodusaarele Martiniqu´ile, kus plaanime esialgu mõnda aega pesitseda.
Sooviksin nüüd isiklikult tervitada kõiki neid inimesi, kes mulle Eestist lahkudes ütlesid, et niikuinii ma oksendan terve reisi ja "hull tüdruk oled ikka" jne.
Tegelikkus on selline, et oksendanud pole ma kordagi, samuti pole ka paha hakanud kordagi. Olen tundnud ennast suurepäeraselt ja mul on au olla MeriOni tiimis!
Arvan, et kõige rohkem hakkan igatsema seda tunnet, mis tekkis pika merereisi puhul. See on vabaduse ja sõltumatuse tunne: sa ei pea tundma muret raha või oma karjääri pärast, sest need ei ole merel olles absoluutselt olulised, vaid on täiesti tähtusetud. Saad olla sina ise ja nautida seda piirideta vaba tunnet. Siin hinnatakse sind sellisena, nagu oled, mitte sellisena, nagu paista tahad. Siin hiilgad ainult iseendana.
