Kui ma Marko Tibarile oktoobris 2012 esimest korda helistasin, vastas ta kõnele üsna umbusklikult. Vana mees ei kippunud meenutama oma tegevust Eesti NSV viimase siseministrina.

Pakkusin välja, et viin talle oma raamatu “Vaba riigi tulek”. Pärast selle lugemist võiks ta kaaluda, kas soovib minuga kohtuda.

Tibar nõustus. Meil oli mitu mitmetunnist jutuajamist. Alustuseks üllatas ta mind arvamusega, et laulva revolutsiooni täpse ajaloo kirjutamine ei ole võimalik: “Te ei suuda seda teha. Teil ei jätku faktilist materjali.”